Pühakiri ütleb, et Jumal rõõmustas oma loomistöö üle ja hindas selle väga heaks: „Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea“ (1Ms 1:31). Nii on kogu eksistents saanud alguse Tema tahtest ja nagu Pühakiri selgelt näitab, on Jumala olemus end andmise läbi jagada.
Eestikeelse sõna „andmine“ tüvest tulenevad niisugused sõnad nagu and, annetus, samuti võimekust näitavad anne ja andekus (kui talent). Lisaks hulk liitsõnu: armuand, andeksand või vaimuand, ohvriand; lauluand, kõneand, jpt. And on siis see, mida keegi või miski annab, pakub ja annetab (kingib), ütleb Eesti keele seletav sõnaraamat (2009).
Kuna kõik on alguse saanud alguses Olevast, s.o Jumalast, ja peegeldab Teda, siis on ka eksistentsi olemise üheks printsiibiks, sarnaselt Jumalale, andmise läbi end jagada. Usun, et just sellest tulenevalt saame peale Jumala loomingu osa lugematutest asjadest, mida on loonud ja loob inimene – mitmesugused leiutised, erinevad kujutava kunsti liigid, muusika ja lugematu hulk muid oskusi, mis inimese enda elu ja teda ümbritsevat rikastavad. Et neist osa saadakse, näitab selgelt, et loojad on tahtnud oma loomingut teistega jagada. Inimese loomisvõime ja jagamistahe on samas kindel tunnistus inimese jumalanäolisusest – ta toimib sarnaselt oma Loojaga. Teisalt kinnitavad need tõsiasja, et inimene on Jumala looming ja mitte juhuse produkt Maa arenguloos (nagu teadus püüab elu tekkimist Maa peal seletada).
Tavaliselt peetakse andekaks inimeseks seda, kelle anne paistab silma ja seepärast on kõigile arusaadav, et tal see on. Kristlikus kontekstis räägitakse Püha Vaimu andidest (vt 1Kr 12:1-11) üldjuhul kui ainuvõimalikest, millega Jumalat ja ligimest teenida. Kui aga lähtuksime jumalikust printsiibist, et loodu väljendab Looja loomust – anda, siis peaks andeid omama ka iga inimene. Tähendab, ta on andekas (sõna „andmine” tüvest tulenevalt on anni omaja andekas). „Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti. Maa on täis sinu looduid.“ kirjutab Taavet (Ps 104:24).
Nii ei ole Jumal ainult loonud, teinud ja valmistanud, vaid see kõik on loodud targasti. Sünonüümisõnastik (2007) ütleb, et „targasti/targalt tegema” on tegema midagi arukalt ja mõistlikult; „mõistlikult” omakorda: otstarbekalt, praktiliselt, sobilikult, sobivalt, (targa) kombel. Pühakiri õpetab, et targasti/targalt toimib see, kes teeb Jumala juhtnööride järgi: „Pea, mida Issand, su Jumal, on käskinud pidada, käies tema teedel, pidades tema määrusi, käske, seadlusi ja manitsusi, nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, et sa võiksid targasti teha kõike, mida sa teed, ja kõikjal, kuhu sa pöördud.“ (1Kn 2:3).
Tooksin siin välja sõnad „otstarbekalt“ ja „sobivalt“, sest need iseloomustavad hästi Jumala eesmärki inimesele ande annetades (kinkides), olgu siis sünnipäraseid või Vaimu andeid. Tõesti, ühel on andi saada leiutajaks, teisel on käelist andi leiutatud asi valmistada; ühel on andi kirjutada muusikateos, teisel on andi see ette kanda; ühel on andi planeerida, teisel aga plaani ellu viia, jne. Jumal on oma tarkuses andnud igale ühele just selle anni, mis talle kohane. Näiteks kirjutatakse 2. Moosese raamatus meestest, kellele Jumala jagas tarkust, mõistust, teadmisi ja mitmesuguseid käelisi oskusi, valmistamaks Talle pühamu, sest Ta arvas just neid olevat selleks kohased mehed: „Ja Mooses ütles Iisraeli lastele: „Vaadake, Issand on nimepidi kutsunud Betsaleeli, Huuri poja Uuri poja Juuda suguharust, ja on teda täitnud Jumala Vaimuga, tarkuse, mõistuse ja teadmistega ning igasugu tööoskusega, /…/. Ta on neid täitnud oskusega teha igasugu tööd, olgu sepa- või kuduja- või kangakirjajatöö sinisest, purpurpunasest ja helepunasest lõngast ning linasest lõimest, või olgu kangrutöö, teha kõiki töid ja olla leidlik kunstipärastes töödes.““ (2Ms 35:30-36:2). Uuest Testamendis võiks tuua esile Tabiita (tõlkes: Gasell), kelle elu oli täis häid tegusid ja „ta jagas palju almuseid“. Luukas peab vajalikuks kirja panna: „Peetrus tõusiski ja läks nendega. Kui ta pärale jõudis, viidi ta ülemisse tuppa ja kõik lesknaised tulid tema juurde, nutsid ja näitasid särke ja kuubesid, mida Gasell nendega olles oli teinud.“ (Ap 9:39).Ka meie enda ümber on inimesi, kelle annid näivad ehk „tagasihoidlikud“, kuid nende kasu ja mõju võivad ületada mitmekordselt „silmapaistvate“ andide kasu ja mõju.
Pühakiri kinnitab seega, et Jumala silmis ei ole andetuid ja andekaid inimesi, vaid kõigil on oma osa ja koht mingis tervikus. Üldjuhul jääb terviku tajumine inimesele tabamatuks, aga Jumal oma tarkuses teab, miks ta ühele või teisele just selle ande on andnud. Tervikliku tähenduse annab väga hästi edasi heebreakeelne sõna „shalom“. Kõige lihtsam ja levinum tõlgendus sõnale on küll „rahu“, kuid Strong Concordance toob välja ka mitmeid teisi tähendusi, näiteks: terviklik, tervis, heaolu, ohutus, rahulikkus, õitseng, täiuslikkus, täius, puhkus, harmoonia, lahkhelide puudumine. Loetletud tähendused pärinevad tüviverbist shlm, mis omakorda tähendab täielikku, täiuslikku ja täisväärtuslikku. (Lisaks selgitab veebilehekülg Jews for Jesus, et heebrea sõnad annavad edasi ka tunnet, kavatsust/tahet ja emotsiooni, väljendades seeläbi rahulolu, täielikkuse, terviklikkuse, heaolu ja harmoonia tunnet). Sellelt aluselt lähtudes ei saa ükski inimene seega olla andetu (ilma andideta!), sest Andja loomuses on luua shalom’i, s.o terviklikkust. Ja seda esmajärjekorras Andja-näolises inimeses endas, teda andide kaudu terviklikuks kujundades (eeldades, et inimene neid Jumala tarkuses ka rakendab).
Olgu meil, Jumala loodutel ja lastel julgust tuua esile see, mida Tema on meile oma tahtest andnud, et meid jätkuvalt kujundada selleks, kelleks Ta meid on kavandanud.
