Alina elas 23. veebruaril 2022 Ukrainas Zaporižžja linnas. Tema sõnul oli sel päeval rahulik ja miski ei ennustanud talle peatselt algavat sõda. Kell 16.45 sünnitas ta oma väikese tütrekese Kristina ja hommikul ärgates oli elu linnas täiesti teistsugune. Ta kuulis sireene ja nägi aknast liikumas sõjaväemasinaid ning algasid õhuhäired, mille ajaks tuli minna sünnitushaigla keldrisse.
Alina ei saanud sünnitusjärgselt isegi istuda ja liikumine oli keeruline, kuid minna tuli. Haiglast kirjutati neid välja, kui Kristina oli neljapäevane. Elu Ukrainas oli võrreldes selle hetkega, kui ta haiglasse läks, totaalselt muutunud. Selleks, et osta leiba ja muud hädavajalikku, pidi minema poodi juba varavalges. Lisaks pidevad õhuhäireid, kui tuli pageda jälle keldritesse või metroosse. Vabatahtlikud aitasid teda, et Kristinal oleks täidetud kõik tema esmased vajadused. Talle toodi mähkmeid ja muid vajalikku.
Alinat valdas hirm. Tema ema on kristlane ja ka ta ise oli käinud lapsena kirikus. Nüüd hakkas ta jälle palvetama ja otsima Jumalat. Kui pisike Kristina oli saanud kahenädalaseks ja Alina enda tervis nii palju paranenud, et ta sai jälle istuda, aitasid kohalikud kristlased sõita tal Zaporižžjast rongiga Poolasse. Sinna oli ta Eestis elav vend organiseerinud vastu transpordi, mis tõi ta Narva. Esimesed nädalad sai ta elada oma venna pruudi juures ja hiljem üüris korteri. Kogu selle segaduse keskel oli ta saanud tuge Jumalalt ja Eestis otsustas ta anda oma elu jälle Jumalale, sai ristitud ja temast sai koguduse liige.
Alina tõi välja, et kristlasena on palju kergem läbi minna tõeliselt keerulistest aegadest. Isegi kui sa ei tunne inimesi, siis on sul siiski alati ees ootamas perekond. Kuigi Kristina sünni järgsed nädalad ja kuud olid väga rasked, oli tal alati abi, mida ta vajas. Ukrainas aitas teda sealne kogudus ja Narvas leidis ta samuti endale väga kiiresti vaimuliku kodu. Nii sealne pastor kui ka teised usklikud aitasid teda mööbli ja muu vajalikuga. Ta ei pidanud millestki puudust tundma, sest ta ümber olid õed ja vennad Kristuses. Täna on Alina tagasi oma abikaasa juures ja nad elavad Lvivi linnas. Kodulinna tagasi pöörduda ei ole jätkuvalt võimalik, sest seal on ohtlik. Otsuse naasta tegi ta sellepärast, et olla koos oma mehega.
