“Ära karda,” ütles ingel,
ütles seda Maarjale.
“Oled armu leidnud sina,
õnnistuseks teistele.”
“Ära karda,” ütleb täna
Jõulusõnum sinule.
Elujulgust, rahu tooma
tuli Jõululapsuke.
Ärge kartke, kuigi pime –
ikka sünnib Jõuluime,
igal aastal uuesti.
Jätab oma sooja sära,
mis ei kustu hingest ära,
valgustab me eluteed.
Kevad on kui rõõmus haldjas,
lendab ringi, pintsel peos.
Nii saab peagi igast aasast
lilleline kunstiteos.
Roheliseks maalib muru,
puudel pungi paisutab.
Pajukiisusid ta õhtul
tasakesi kaisutab.
Kevadet sa leiad kõikjalt:
metsast, niidult, ojaveest.
Taevaisa, sind ma tänan
selle kauni aja eest!
Jõulurahu tulgu koju –
väiksesse või suurde.
Leidku tee, et jõuda vaikselt
igaühe juurde.
Kuigi kõigil on nii kiire,
kohustused reas,
teadke, et üks jõuluingel
liigub meie seas.
Tähtsat sõnumit ta jagab,
kuula teda vaid.
Kingib lootust, kingib rõõmu,
mõtteid ilusaid!
Heli Vihti luulekogust
„Hea sõbra luuletused“
Pärnu : Hea Tegu, 2017 ([Tallinn] : [Trükisilm])
Aastad viivad, aastad toovad,
meie elukangast koovad.
Viivad kõrvalt mõne kalli,
toovad juustesse meil halli.
Aastad kustutavad ära
mitme asja võltsi sära.
Aastad toovad mõistmist sest,
kus on tuum ja kus on kest.
Aastad viivad tervist, rammu,
lühendavad meie sammu.
Aastad toovad märkamist,
varavalges ärkamist.
Aastad toonud palvejulgust,
südamesse rahu, valgust.
Seda aastad küll ei vii,
see mu usk ja kindlus siin.
