Möödunud aasta ühel ilusal suvepäeval olime perega ralliraja ääres kaasa elamas minu õepoegade rallisõidule. Terve päeva kestnud rallit jälgisime künka peal, kus ei olnud puid ega muid võimalusi päikese eest varjumiseks. Õhtul oli näha päikese poolt päeva jooksul tehtud tööd: katmata kehaosad olid päikesest punased.
Sarnaselt päikesega jääb meisse jälg ka Jumala ligiolust – mitte küll nahale, aga meie sisse. Tema palge ees olemine muudab meid ja see muutus väljendub meie suhtumises, meie tegudes, meie sõnades, meie olemuses.
Nii nagu pruuniks saamiseks ei piisa paarist minutist päikese käes olemisest, on sama ka jumalanäoliseks muutumisega – see võtab aega. Selleks et meie sees saaks toimuda mingi muutus, ei piisa paari piiblisalmi läbivuristamisest ega palvehetkest, mille jooksul loetleme Jumalale ette, mida kõike Ta tegema peaks. Et Jumala ligiolust jääks meie sisse jälg, on vaja Tema ligiolus veeta aega. Päevituse nahal püsimine eeldab regulaarset päikese käes olemist. Sarnaselt on ka selle jäljega, mis Jumala ligiolust meisse tekib – selle püsimine eeldab pidevat osadust.
Möödunud aastal soojal maal käies sain mitmel päeval tundide viisi päikest võtta ja basseinis ujuda, kuid Eestisse tagasi jõudsin sama valgena, kui olin sinna läinud. Põhjuseks oli väga tugevatoimeline päikesekaitsekreem. Ka kristlase elus võib mõnikord olla nii, et hoolimata aastast aastasse kirikus käimisest, Piibli lugemisest ja palvetamisest mingit muutust tema käitumises, suhtumises ega olemuses ei järgne. Põhjuseks on kaitsekiht, mis ei lase Pühal Vaimul kristlase südames tööd teha. Sellisteks „tugevatoimelisteks kaitsekreemideks“ vaimulikus elus võivad olla apaatsus, mingid hirmud, petlik rahulolu oma vaimuliku olukorraga või mis tahes muu põhjus, mis ei lase Püha Vaimu südame ligi. Nädala jooksul võib käia kasvõi kolmel jumalateenistusel ja viies piiblitunnis ning olla näiliselt Jumala „päikesepaistes“, aga kui südame ümber on kaitsekiht, siis jälge Jumala ligiolust ei jää. Usk jääb pealiskaudseks ega muutu südameusuks.
Meie sees toimuva Püha Vaimu töö kogemise kaudu saab usk isiklikuks ja muutub südameusuks. Nii juhtus ka John Wesleyga, kui ta koges oma südant kummaliselt soojenevat. Wesley väitel saab Pühakirjas väljendatud, kiriku traditsioonis ilmutatud ja terve mõistuse poolt kinnitust leidnud kristlik usk elavaks just isiklikus kogemuses.
Kuid mitte igasugune religioosne kogemus ei ole meie usu alustalaks, vaid kogemus Püha Vaimu tööst meie sees ja meie elus. See on see Jumala „päikesepaiste“, milles muutume Tema sarnaseks ja kus taastub meie jumalanäolisus. Jälg, mis meisse Jumala ligiolust ja Püha Vaimu tööst jääb, toob meis esile sellised Jeesuse omadused nagu armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesekontroll.
Aga meid kõiki, kes me katmata palgega (ilma kaitsekihtideta) vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks (Kristuse sarnaseks, jumalanäoliseks) kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim. (2Kr 3:18)
