Olles teelised, liigume oma igapäevastes tegemistes-toimetustes erinevaid radasid, kuhu Jumal juhib erinevaid inimesi, kellega vahetame kogemusi ja jagame rõõme, muresid, unistusi. Nii on kujunenud ka meie iga-aastane reisiseltskond: on neid, kes on osalenud rattamatkal ja tahavad ikka ja jälle tulla, ja neid, kellega oleme kohtunud ja kutsunud kaasa, et ühiselt koos nautida rattasõitu Eestimaa erinevates paikades. Meie eesmärgiks on veeta see aeg kui vähegi võimalik, koos peredega. Nii on olnud meil seltskonnas 8kuustest kuni 70aastasteni.
Meie jalgrattamatkad said alguse sellest, kui kolme sõbra – Urmas Sassiani (Tallinna kogudus), Tanel Paju (Räpina kogudus) ja Tarmo Kübara (Võru kogudus) teed ristusid, neil tekkis mõte minna jalgratastega vallutama Võrumaa mägesid, võttes jõukatsumisele kaasa ka oma pered ning sõbrad. Matk kujunes mitte niivõrd sportlikuks jõukatsumiseks, kui meeldejäävaks rännakuks keset imeilusat loodust koos heade sõpradega.
Tänaseks oleme juba seitsmel suvel võtnud ühiselt ette jalgrattamatka, mis on viinud meid Võrumaale, Põlvamaale, Tartumaale, Ida-Virumaale ja Valgamaale. See on andnud võimaluse tulla välja argirutiinist ja võimalik, et ka mugavustsoonist ning tutvuda mitmekesise Eestimaa loodusega, armsate paikade ning huvitavate vaatamisväärsuste ja imeliste inimestega. Rattamatk algab reedel, kui läbitakse paarkümmend kilomeetrit, häälestatakse rattaid ja kogunetakse. Laupäev möödub hommikust õhtuni ratastel, millega läbitakse juba 70-80 km; pühapäevane sõit sõltub lähimast kirikust ja võimalustest, kuna oleme alati püüdnud osaleda ka jumalateenistusel.
Sellesuvine matk toimus 14.-16. juulil Tõrvas ja Valgamaal, kus osales peaaegu 30 rattasõitjat, läbisime 110 km. Kohtusime oma teel maailmakuulsa Barclay de Tollyga ja teiste vähemtuntud, aga toredate inimestega, nägime kaunist Lõuna-Eesti loodust, põnevaid koopaid ja valendavaid viljapõlde, mõisaid ja losse, sattusime kogemata ka ühte uhkesse pulmapidusse ja kohalikule vallapeole. Ja nagu ikka, lõppes meie matk kohaliku koguduse jumalateenistusel – sel aastal oli see Tõrva Immanueli koguduses.
Oleme üheskoos kulgenud nii kitsastel kui laiadel, nii siledatel kui kivistel teedel, nii ülesmäge kui allamäge. Oleme tundnud teel teiste toetust ja abi, kuulnud põnevaid jutte, õppinud tundma reisikaaslasi ja näinud imelisi paiku. Jalgrattamatk on aidanud leida ennast, saada lähedasemaks nii oma kaaslaste kui Jumalaga tema loodu kaudu ja võin öelda, et see on midagi nii kehale kui hingele.
