Vaimulik kasvamine seostub minu jaoks õppimise, pühendumise, jagamise ning üksteise toetamisega. Piiblit lugedes näeme, kuidas Jumal kutsub meid tegutsema. Mitte passiivselt kõrvalt vaatama, vaid aktiivselt kaasa teenima. Kas Jeesus on meie elus reaalne? Kas me kasutame meile kingitud jumalikke vaimuande ühiseks kasvamiseks, ühiseks kasuks? Kas see, kuidas me elame, annab tunnistust sellest, et meis on evangeeliumi vägi? Inimestena me ei suuda olla täiuslikud, aga teised meie ümber ei otsigi mitte meie täiuslikkust, vaid nad soovivad näha Jumala väge meie sees.
Mind ennast aitab kristlikult kasvada kodugrupp, kuhu me abikaasaga kuulume. Vaatamata sellele, et kaasajal leidub rohkesti väärtuslikku kristlikku kirjandust ning tegutsevad erinevad kristlikud raadio- ja telejaamad, ei asenda need ometi osadust teiste kristlastega. Ühised tänu- ja eestpalved, üheskoos Sõna lugemine ja uurimine, ühiselt jagamine sellest, kuidas Jumal meie eludes reaalselt tegutseb – see lisab motivatsiooni ja innukust veelgi enam tundma õppida meie Lunastajat. Piibel kutsub meid samuti kasvama, mitte leppima vähesega, vaid igatsema rohkemat. Igatsema tahket toitu, mis on „täisealiste jaoks, kelle meeled on kogemuste varal harjunud eristama head ja kurja (Hb 5:14). Ka elu keerulistel etappidel annab ühine mõistev osadus julgust ja kindlust. Turvalises väikegrupis oleme tõenäoliselt altimad ka üksteist teenima nende vaimuandidega, mida Püha Vaim on meile kinkinud.
Vähetähtis ei ole minu jaoks ka regulaarselt toimuva kodugrupi distsiplineeriv mõju Piibli lugemisele. Igapäeva kiires elurütmis on teinekord keeruline leida aega enda vaimulikuks ülesehitamiseks. Nii on lähenev kodugrupi kokkusaamine justkui märguanne, et tuleb võtta aega Piibli lugemiseks ja uurimiseks. Üheskoos loetu üle arutlemine aitab avada Sõna erinevaid tahke ning selle läbi kasvada. Väikeklasside ja -gruppide tähtsust hinnanud kirikuisa John Wesley jaoks polnud väikeklassid mitte kohtadeks, kus pelgalt kristlikul viisil aega veeta, vaid seal pidi toimuma vaimulik kasvamine ning üksteise toetamine. Kevadel lahvatanud koroonaviirus peatas mõneks ajaks meie kodugrupi kokkusaamised, mis aga taastusid koheselt tingimuste leevenemisel. Vaatamata väliselt keerulistele olukordadele tundsin sel perioodil südames aga üht erilist rahu, mis andis usukindluse.
