Ärkamise ootel
Armas on kodupaik Eesti —
maa, saared, pikk merepiir,
maailma mastaabis väike,
meile ta piisavalt suur.
Loodus on siin põhjamaine,
talvel külm, lühike päev.
Lume all uinuv nii vaikselt
ootamas kevadet.
Kui valgus ja soojus tuleb,
tervitab linnulaul,
kaob ära tardunud olek,
pungad ja õied on puul.
Põllumees valmistab pinda,
kuhu võiks külvata. Ta
künnab ja kobestab mulda,
et vili võrsuda saaks.
Mure ning vaeva ja tööga
rajataks midagi uut,
niisama kergelt ei tule
see, mille väärtus on suur.
Mõnigi ükskõikseks jäänud,
tihti siin ümbrus on hall.
Armastus, usk ära läinud,
lootus on minekul.
Oleme imesid näinud,
Sul on veel tööd, kogudus!
Tea, meie Jumal on võimas
ja ta teeb midagi uut.
Veel Issand vajab me käsi,
palveid ja kuulekat meelt.
Ärka, siis rahvas saab abi
ning Issand saab austatud veel.