Oli talv. Olime vanema venna Martiniga maal vanaema juures. Sattusime jääpurikate limpsimisest nii hoogu, et tuppa minnes oli hääl kadunud. Ise ma kartsin, et vanaema hakkab pahandama. Kui pidin midagi ütlema, siis sosistasin sellest Martinile ja tema siis kordas minu juttu. Vanaema ei pannud midagi tähele. Peagi aga pidid vanemad meile järele tulema. Nüüd oli hirm, et hääl ei tulegi tagasi. Hakkasime vennaga salaja palvetama. Kui vanemad kohale jõudsid, küsis ema kohe, kuidas meil läheb. Mina vastasin, et hästi! Ja ehmusin ise ka ära, et sain jälle rääkida. Ema arvates oli küll hääl natuke kähe, aga mina olin palvevastuse saanud.
Teine kogemus meenub mulle koolipõlvest. Olin Martiniga ülikooli vastas raamatupoes. Leidsime sealt ühe huvitava raamatu, mida osta. Kui taskutest olid kopikad kokku kogutud, oli südames kurbus – vajalikust summast jäi 10 kopikat puudu. Otsustasime Martiniga palvetada. Jumala jaoks ei peaks ju 10 kopikat olema probleemiks. Vaikselt poes ringi liikudes märkasimegi üsna varsti põrandal läikivat 10-kopikalist. Saime oma raamatu ja meie jaoks oli see rohkem kui lihtsalt raamat. See oli palvevastuse raamat.
