12. oktoober oli minu selle aasta kõige pikem nõustamispäev. Kell 9 hommikul teatas meie kooli direktor, et on saabunud pommiähvardust sisaldav kiri. Direktor andis teada, et kell 10 toimub koolimajast evakueerumine.
Meie koolis ja lasteaias käib ligikaudu 30 ukraina last ja töötab kolm ukrainlannat. Üks neist sattus kuuldust paanikasse ja oli väga hirmul. Rääkisin temaga umbes pool tundi, et teda rahustada. Seejärel läksime laste juurde ja selgitasime neile, et evakueerume, aga keegi ei tohiks paanikasse sattuda. Evakueerimine oli planeeritud kella kümneks, kuid juba 9.50 teatas politsei, et kõik on korras. Kooli administratsioon otsustas seejärel evakuatsiooni läbi viia õppusena. Kõigile õpetajatele anti teada, et see on lihtsalt õppus. Paanikas olnud ukrainlanna rahunes veidi, kuid rääkis pidevalt, et ka neil olid Ukrainas esmalt ainult evakuatsiooniõppused ja siis algas sõda. Sarnaseid pommiähvardusi said enne sõda ka Ukraina koolid.
Õppuse ajal jõusaali rõdul olles tabas üht ukraina tüdrukut paanikahoog, ta lamas põrandal ja oli jope all peidus. Selgus, et tal oli kõrgusekartus. Viisin ta vaiksesse ja hubasesse kohta, kus teised õpetajad temaga edasi tegelesid. Koolimajja naastes märkasin koridoris paanikas ukraina tüdrukut, kes oli end Mariupolis koos vanematega kuu aega keldris peitnud ning näinud selle aja jooksul igapäevaselt surma ja sõjaõudu. Tüdruku vennad võitlesid Azovstalis, üks neist on praegu Venemaal vanglas, teise saatus on teadmata. Püüdsime tüdrukut rahustada ja mõne aja pärast jäi ta sotsiaaltöötaja kabinetis magama. Pärast mõnda tundi magamist saadeti ta emaga koju. Õhtul helistasin nende perele ja selgus, et laps oli maganud terve päeva. Kaks ukraina õpetajat käitusid õppuse ajal rahulikult, kuid oli näha, et neil on raske. Pärast evakuatsiooniõppust jõime koos teed ja rääkisime omavahel pikalt.
Peale keskpäeva oli mul veel kolm koolitundi. Kõikides tundides rääkisin sellest, kuidas peaksime kriisiolukordades reageerima. Näitasin neile OLE VALMIS veebilehte, paljud lapsed on oma telefoni installinud OLE VALMIS rakenduse. Pärast tööpäeva kirjutasin ukraina emadele kirja, et selgitada koolis juhtunut. Kirjas andsin teada, et kõik, kes vajavad abi või infot, võivad mulle helistada. Sain palju telefonikõnesid. Paljud emad küsisid, kas peaks lapse kooli saatma või mõneks päevaks koju jätma; kuhu on võimalik end peita, kui midagi juhtub; kuidas ohtudest teada saada. Rääkisin nendega, et paanikaks pole põhjust, aga hea oleks, kui kõik kodused teaksid, kus on vajalikud dokumendid ja ravimid. Püüdes neid sõjahirmust kõrvale juhtida, rääkisin neile ka ilmaga seotud kriisiolukordadest. Pakkusin neile võimalust varjuda vajadusel metodisti kirikusse, kus on paksud seinad ja suur kelder, vesi, küttepuud ja toiduvarud. Lisaks on seal päikeseenergial töötavad lambid ja akupangad. Paljud rahunesid seda kuuldes ja mõistsid, et on inimesi, kellel on kriisiaegadeks plaan. Kinnitasin neile, et üheskoos saame hakkama.
See päev lõppes minu jaoks peale kella 23. Järgmisel päeval oli sel teemal veel mitu vestlust.
Aseris õpetajana töötav Irina Semjonova on sotsiaalkindlustusameti poolt määratud sõjapõgenike hingehoidjaks.
