Tõotatud maa! Millal ükskord? Kaua veel? Kaua veel on rändamise aeg? Liiv, tolm, kõrvetav päike. Higist soolane maik nahal. Päeval kuum, öösel kontideni tungiv külm. Üksluisus. Igavus. Väsimus. Tüdimus. Millal? Millal küll saab paigale jääda?
Süüa rahulikult hommikust, jälle pakkima hakkamata, ilma teeleasumise rututa … Peale päevatööd ootevalmis asemele heita … Need tüütud kompsud ja telginöörid … Oh, saaks kordki korralikult pesta! Elaks tavalist elu … Võtaks mõned kitsed, lambad … istutaks viinapuuaia … Hommik ja õhtu. Õhtu ja hommik. Millal? Millal küll?
Orjusest vaba rahvas. Aga mitt e vaba. Isud. Soovid. Sõltuvused. Harjumused. Saaks ometi süüa! Süüa harjumuspärast ja harjumuspäraselt. Oh, Egiptus! Oh, Egiptuse lihapotid ja turvaline elu!
Mooses! Kus sa oled, Mooses?
Ja kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu, ja Iisraeli lapsed ütlesid neile: „Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada.“ (2Ms 16:2, 3)
Aga öösel oli kuulda tugevat tuult ja midagi justkui krõbises. Hommikul telkidest välja minnes leidsid inimesed midagi, mida nad varem polnud näinud. Seda oli lausa paks kiht maas. Ja kui kastekord oli haihtunud, vaata, siis oli kõrbe pinnal midagi õhukese soomuse taolist, peenikest nagu härmatis maas. (2Ms 16:14)
„Mis see on? Mis see on?“ küsiti üksteiselt. … Sest nad ei teadnud, mis see oli. (2Ms 16:15) Mooses! Kus sa oled? Mooses, mis see on?
… Aga Mooses vastas neile: „See on leib, mida Issand annab teile süüa.“ (2Ms 16:15)
Nad ei teadnud, et on üks eriline samblikuliik. Samblik, mis kuivab pisikesteks tükkideks. On nagu väikesed kivikesed, mida tuul ajab sinna, kuhu tahab.
Rahvas uitas ringi ja korjas, jahvatas käsikivil või tampis uhmris, keetis potis või valmistas sellest kooke. See maitses nagu õliga küpsetatud maiuspala. (4Ms 11:8)
Ja Iisraeli sugu pani sellele nimeks „manna“; see oli valge nagu koriandri seeme … (2Ms 16:31) … välimuselt otsekui pedolavaik. (4Ms 11:7) Mannasamblik. Samblik, mis muutub pehmeks õhukaste niiskuses ja maitsvaks kuumutades.*
Kui öösel langes kaste leeri peale, siis langes ka manna selle peale. (4Ms 11:9) Jumala armu kaste. Maad kastev kaste. Inimesi katt ev kaste. Inimesi kastev arm. Arm, mis lubab alata jälle ja uuesti. Piisav armukaste.
Issand käskis nõnda: „Igaüks kogugu sellest niipalju, kui ta sööb, kann iga pea kohta, vastavalt teie hingede arvule; igaüks võtku nende jaoks, kes tema telgis on!“ Ja Iisraeli lapsed tegid nõnda, ja nad kogusid, üks rohkem ja teine vähem. Aga kui nad mõõtsid kannuga, siis ei olnud ülearu sellel, kes oli kogunud rohkem, ega tundnud puudust see, kes oli kogunud vähem; igaüks oli kogunud nõnda palju, kui ta sõi. Nõnda nad kogusid seda igal hommikul, igaüks niipalju, kui ta sõi; aga kui päike läks palavaks, siis see sulas. (2Ms 16:16–18, 21)
Tõotatud maa võib voolata piima ja mett . Kõrberännakul hoolitseb aga Issand ise vajaliku toidu eest. Iisraeli laste kõrberännak kestis veel nelikümmend aastat. Selle ajaga vahetub põlvkond järgmisega. Tõotatud maad nägi uus põlvkond, kõrbekoolis käinud rahvas. Õppinud vabadust ja loobumist. Õppinud tundma ja usaldama. Õppides jätkuvalt, et „Issand annab teile süüa“. Jah, Issand annab meile süüa. Aamen.
