Alguse lugu
Igal asjal on oma algus. Mõni algus on märkamatu, järkjärguline, nii et kõrvaltvaatajale tundub, et asi on justkui alati olemas olnud ning ei oskagi öelda, millal ja kuidas kõik just täpselt alguse sai. Mõni algus on plaanitud, selge ja konkreetne.
Mõeldes tagasi Tartu koguduse algusele sada aastat tagasi, võiks öelda, et selle puhul kehtib viimati mainitud viis. Piiskopliku Metodisti Kiriku Aastakonverentsil Kaunases 1923. aasta suvel palus misjonimeelne pastor Johannes Karlson piiskopilt määramist Tartu, kus metodisti kiriku tööd tol ajal ei olnud. Piiskop dr John L Nuelsen nõustus ja septembris alustas pastor Karlson oma teenimistööd Tartus. Alguses tegutses ta tänavatel ja turgudel kuulutades, kuid juba oktoobris läks Karlsonil korda üürida ajalehe Postimees endised trükikojaruumid ja õnnistada need esialgseks palvesaaliks.
28. oktoobri hommikul 1923. a otsustati pastor Johannes Karlsoni korteris panna alus kogudusele. Esialgu koosnes see küll ainult kolmest liikmest: pastor ise, tema abikaasa Alide-Marie ja abikaasa ema Juulie-Helene Aruväli.
Koguduse juhatuse koosolekute protokollist nr 1 on selle kohta lugeda järgmist: „Juba 10. septembril 1923. aastal jõudsin siia, et alata tööd. Siiasaadik ei ole minul jumalateenistuste pidamiseks veel oma ruume olnud, aga täna, 28. oktoobril kell 10 hommikul saab Gildi tn nr 7 teisel korral selleks üüritud saal palvekojaks sisse õnnistatud. Olen seda päeva igatsusega oodanud, täna on ta käes.
Praegu peame koguduse kolmest liikmest looma, sest rohkem meid ei ole. Suures lootuses meie Issanda Jeesuse peale vaatame tulevikku ja oleme kindlad, et kogudus suureks kasvab. Seega panen ette koguduse asutamist otsustada.“
Loomulikult võeti see ettepanek ühel häälel vastu ja samal koosolekul moodustati ka esimene koguduse juhatus: esimeheks Johannes Karlson, sekretäriks Alide Karlson ja laekuriks Juulie-Helene Aruväli.
Kahe aastaga kasvas kogudus 31 täisliikme ja 31 prooviliikmeni, pühapäevakoolis käis 195 last ja noorsooühingus 37 liiget. Samuti oli kogudusel selleks ajaks juba oma koor ja keelpilliorkester.
Metodistide paradiis
Kuna töö hoogsalt kasvas, siis üüris kogudus endale uued ruumid endises koolimajas Karlova (praegu Kalevi) tn 21, millest kogudusel oli suur rõõm.
Kuid pingeline koguduse ülesehitamise töö kurnas tõsiselt pastor Karlsoni. Ka tekkisid kogudusel uute ruumide ümberehitamisega seoses majanduslikud raskused. 1926. aasta suvel Riias toimunud aastakonverentsil palus Karlson sabatiaastat, et sõita õppima mõnda USA ülikooli. Oma hingeseisundi kohta märgib ta protokollis nr 6 augustist 1926: „Olen palju töös kannatanud, iseäranis raske üüri all. Olen tunnud, nagu oleksin alati suuni vees, siiski Jumala abiga pole uppunud. Olen tõega väsinud ja murtud.“
Pastor Johannes Karlson lubati puhkusele, kuid sellega kerkis üles uue vaimuliku küsimus. Karlson ise soovitas piiskopil määrata Tartusse noor ja aktiivne mees Aleksander Kuum. Kuuma see määramine muidugi eriti ei rõõmustanud, sest ta oli just sisse elanud Tapa koguduses. Tartu puhul hirmutasid teda kui noort vaimulikku tema enda sõnul suur ülikoolilinn, uus kogudus ja rasked ülesanded.
Olukorra muutis Karlsoni teade, et ta oli leidnud kogudusele võimaliku uue hoone. Selleks oli Tartu Ülikooli õppejõudude elupiirkonnas Toomemäe läheduses paiknev villa, mis kuulus kirurgiaprofessor Zoege von Manteuffelile. Von Manteuffel, kes sündis Määri mõisas Lääne-Virumaal, oli viimase Vene keisriperekonna ihuarst ning hilisem Eesti kaitseväe peaarst Vabadussõjas ja Tartu Ülikooli arstiteaduse õppejõud. Ta suri 1926. a algupoolel.
Kui siis pärast Riias aset leidnud aastakonverentsi toimus Tartus ülemaailmne karskuskongress, kuhu sõitsid peaaegu kõik aastakonverentsi liikmed koos piiskopi ja superintendent George Simonsiga, oli võimalus tutvuda ka mainitud hoonega. See jättis kõikidele vapustava mulje. Superintendent Simons küsinud pastor Kuumalt: „Noh, vend Kuum, kui meie saame selle maja omale, kas sa siis ka ei taha tulla Tartu?“, mille peale Kuum vastanud: „Siis ma ei taha enam Tartust ära minna!“
Maja oli kahtlemata kaunis, kuid ka üpris kallis. Kogudusel polnud tol hetkel selleks otstarbeks sentigi. Kuuma süda põles, piiskop kõhkles. Siiski, otsus tuli langetada. Maja ees vana kastani all seistes alustas piiskop Nuelsen raske südamega, ent järjest julgemalt palvet Jumala poole kinkida see maja Tartu kogudusele, nii et palve lõppedes tundnud pastor Kuum, justkui olnukski maja juba nende. Samal õhtul vormistati ostu-müügi eelleping ja pandi kokku 500 dollarit käsirahaks.
Võib tunduda, et kogudus omandas justkui möödaminnes väärtusliku kinnisvara Tartu kesklinnas, kuid nii see ei olnud. Selle artikli piiratud ruum ei võimalda üksikasjalikult kogu majasaamise saagat kirjeldada. Piisab, kui öelda, et kogu asi oli algusest kuni lõpuni usuproov. Ostuhinna tasumine võttis mitu aastat, inimestevahelised suhted pingestusid ja ühel hetkel oli isegi oht, et hoonest jäädakse ilma, isegi uus ostja käis juba maja kaemas.
Nii oli siis maja saamine tõeline ime. Aleksander Kuum kirjeldab oma 1931. a välja antud raamatukeses „Palves palutud – usus omatud“ üht stseeni koguduse majas, kui ta oli just tosinkonnale inimesele jutustanud hoone saamisloost. Üks vanem naine lausunud: „Ime on see tõesti!“ Ja rääkis siis loo oma vanast vennast, kes mõni aasta enne seda oli külastanud Tartut. Vallikraavi tänavat mööda alla minnes peatus ta kiriku väravas ja, lugenud silti „Piiskoplik Metodisti Kirik“, küsis: „Kas siin on siis kirik!?“ Küsimuse peale, miks ta selle üle imestas, pajatanud vanamees, et kui ta kunagi poisikesena isaga linnas käis, oli tema isa talle rääkinud kavatsusest sellele platsile Maarja kirik ehitada, kuid miskipärast olnud ülikooli valitsus omanikuna sellest keeldunud. Maarja kirik ehitati kaugemale (Pepleri tn nurgale), see maa aga jäi ülikooli õppejõudude elurajooniks. Vanarahvas aga kinnitanud: „Mis kirikule määratud, seda kirik ka saab!“ Nii oli see vanarahva ütlus täide läinud.
Oma loodusliku ilu ja avarate võimaluste tõttu – krunt paikneb nimelt kahel tasandil Toomemäe vallikraavi serval põlispuude all – nimetas pastor Karlson selle naljatlevalt metodistide paradiisiks. See nimi jäigi sellele paigale külge.
Aulised lood
Kirik on maailmas olemas mitte iseenese, vaid inimeste pärast, keda Jumal armastab ja kutsub päästvasse ühendusse endaga. Nii on ka Tartu kogudus oma saja-aastase teenimistöö vältel ühel või teisel moel puudutanud kümnete tuhandete inimeste elusid nii oma kodulinnas kui ka väljaspool seda: läbi eri aegade on koguduse misjoni- ja teenimispunktid olnud Aidus, Põltsamaal, Pukas, Räpinas ja mujal.
Ent küllap on Tartu koguduse kõige ainulaadsemaks teenimistöö väljenduseks läbi aegade olnud „Ühisabi“, mis oli esimene omataoline mitte ainult Tartus, vaid kogu Eestis. Hiljem loodi selle eeskujul sarnaseid ühendusi ka mujal Eestis.
Vaesteabiorganisatsiooni „Ühisabi“ asutas kogudus 6. jaanuaril 1930 eelkõige vaeste olukorra leevendamiseks ja võitlemiseks kerjamise vastu Tartu linna avalikes kohtades. Asi sai alguse kavatsusest jagada piiratud hulgal lõunasööki vaesematele inimestele. Häda osutus aga nii suureks, et esialgsetest juhuslikest lõunatest sai üsna mastaapne ettevõtmine.
Tartu koguduse infoleht „Kaastööline“ (koguduse infoleht nähtusena on samuti esimene omataoline Eesti kirikuelus) nr 4/1930 kirjutab „Ühisabist“ järgmiselt: „Varsti saab 3 kuud, kui „Ühisabi“ oma uksed avas, et puudustkannatajaile kordki päevas võimaldada sooja sööki. Iga päev kella 2 paiku valgub üle terve linna enam kui paarsada inimest meie kiriku majja, kus kibe ettevalmistus käimas nende vastuvõtmiseks.
Abisaajate pere järjest kasvab. On päivi, mil 260 inimest on süüa saanud. Märtsi [1930] jooksul on lõunaid jagatud 6860. Tänavail ja ärides on aga kerjamine peaaegu kadunud. Ühtlasi on ka toetajate arv tõusnud 375-ni, toetussummaga ligi 600 kr. kuus. Suuremad toetajad on ärimehed.
Abisaajate nimestikus oli märtsi [1930] lõpus 624 inimest. Neid kodus külastades võib näha häda, mida raske kirjeldada. Pimedais keldreis, külmil pööninguil, mustuses ja viletsuses nad elavad. Mõned neist end toidavad ainetega, mida teised inimesed ära viskavad. Seal on vanake, kes end talvekülmast ainult sel teel suutis hoida, et häilt inimesilt puuhalukese palus, selle pilpaiks raius ja nendega telliskivi kuumaks küttis. Kuigi tuli pea kustus, oli riietesse mässitud kivi veel kaua soe – ja vanake uinuski, surudes kivi oma väsinud liigete vastu.“
„Ühisabi“ esimesel tegevusaastal jagati 53 000 tasuta lõunat. Selleks ohverdatud summa oli 8000 krooni. Suviti sai süüa kuni 200, talviti isegi 300 inimest. Peale selle jagati riideid, pesu ja jalanõusid.
1931. a lõpus asutati „Ühisabi“ juurde nn Palukeste Pank. Selle kummalise nimega asutuse eesmärgiks oli koguda kokku kõike seda, mis tavaliselt ära visati, näiteks paber, kondid, kaltsud, pudelid, metall, vana mööbel, riided, jalanõud, raamatud jne. Need realiseeriti sekundaarse toorainena või muul viisil ja saadud tulu anti vaeste heaks. Peale selle said mitmed vaesed tööd nende asjadega tegeledes.
Aleksander Kuum pälvis selle ettevõtmise algatajana kiiresti Tartu linna, aga ka ärimeeste kogukonna usalduse ja tunnustuse. Kuuldavasti valitsenud linnas aumeeste kokkulepe, et nende äride juures, kelle uksel oli „Ühisabi“ toetaja silt, ei kerjatud.
Kurvad lood, mis aga lõpevad õnnelikult
Nii nagu meie rahva ja iga inimese isiklik ajalugu ei ole ainult auline võidult võidule sammumine, nii ka Tartu koguduse lugu. Koguduse saatus on ajuti olnud vägagi traagiline.
Peaaegu viisteist aastat kestis elu „metodistide paradiisis“, siis läks see paradiis kaotsi. 1940. a natsionaliseeriti koguduse varad.
Ent maises mõttes kõige hullem juhtus 1941. aastal, kui juulikuises suvesõjas Nõukogude hävituspataljonid põletatud maa taktikat rakendades Tartu südalinna laastasid. 12. juuli õhtuses süütepommide rünnakus hävis Tartu koguduse hoone. Punane linnavõim ei lubanud kogudusel ka pärast sõda varemetest hoonet taastada – need lükati buldooseriga maatasa.
Algas pikk kodutuse periood. Mõnda aega tegutseti taas juba tuttavas paigas Kalevi 21, millest uus linnavõim koguduse aga metallitöökoja kasuks välja tõstis. 1949. aastast leidis kogudus peavarju Lille tänava adventkiriku esimese korruse väikeses saalis, kuhu täitevkomitee otsusel tuli kolida. Olud olid kitsad, kuid nõukogude võimul olid kogudustega kaugeleulatuvamad plaanid, millesse ei mahtunud metodistide ja adventistide jäämine Lille tänava kirikusse. Alates 1963. aastast paigutati nad Aleksandri kiriku alumisele korrusele; kiriku ülakorruse sai fondihoidlaks Eesti Rahva Muuseum.
Ka Aleksandri kirikust tuli lahkuda, taas sunnitult. Kogudusel oli üürileping 1990. aastate keskpaiku taastatud Aleksandri kogudusega, ent 1997. a lõikustänupühal ei lasknud toonane preester Sulev Puusaar metodisti kogudust enam kirikusse. Meie piiskop vendade õigeusklikega ilmalikku kohut käia ei tahtnud (ja õige kah!). Olukord tundus taas üpris kurb, kuid tagantjärele vaadates on selgelt näha, et Jumalal oli ka selle looga oma hea plaan. Igal juhul otsiti selle plaani piirjoonte selgema väljajoonistumiseni varjupaika vanade tuttavate adventistide kirikus ja hiljem Salemi baptistikoguduse Võru 18 palvelas.
Taasleitud paradiis
Kui Salemi kogudus 2000. aastal oma uude kirikusse kolis, tekkis metodisti kogudusel mõte Salemi vana palvela ära osta. Kuid enne seda, kui asi teoks sai, tuli Eesti Metodisti Kiriku ammune hea sõber dr H Eddie Fox välja ideega, et tuleb naasta metodistide paradiisi Tartu kesklinnas Vallikraavi tänavas.
See idee sai aga üldse kõne alla tulla ainult tänu ühele järjekordsele imele. Nimelt oli kogudus teinud kõik endast oleneva oma õigusvastaselt võõrandatud vara, sh oma „paradiisi“ tagasi saamiseks. Miskipärast ei liikunud Tartu koguduse omandiasjad kohe kuidagi. Linnavalitsus seletas teosammul kulgevat menetlust asja äärmise keerukusega: väidetavalt olid linn ja riik huvitatud kiriku krundile Tartu Kunstimuuseumiga koos nn skulptuuriaia rajamisest ja sellesse juba investeerinud. Kui kogudus oli nõus ka skulptuuride keskel toimetama, siis selgus, et krundil on linna parima veega puurkaev, mis välistab mistahes ehitustegevuse. Kõik need väited ei tundunud eriti tõsiseltvõetavad, aga mida sai kogudus teha muud, kui oma asja ikka võimude juures meelde tuletada?
Muutus toimus sõna otseses mõttes Jumala sõrme kaudu. Nimelt, ühel järjekordsetest kokkusaamistest Tartu linnavalitsuses libises koguduse esindajate vastas istunud Kunstimuuseumi direktori Mari Nõmmela kaustast välja üks linna blanketil dokument, millele siinkirjutaja pilk peatuma jäi. Seal oli juttu koguduse kinnistust seoses piiriprotokolli tegemise ja uue aadressi määramisega. Keeldumise peale meile paberit näidata nõudsime selle kui avaliku dokumendi välja linnavalitsuse kantseleist. Selgus, et juba mõni aeg tagasi olid langetatud otsused, mille vaidlustamisaja möödumisel loodeti kinnistut kogudusele mitte tagastada ja kogudusele aeti lihtsalt häma. Jumal aga lasi ebaõiglasel dokumendil õigel hetkel ime läbi avalikuks saada.
Tuli võtta ette kohtutee, mis viis viimaks kaks korda läbi kõigi kolme kohtuastme, kuna pärast koguduse algatatud asja proovis linnavalitsus koguduselt kinnistut ära võtta asjale teise nurga alt lähenedes. Pikk ja keeruline lugu on lühidalt selline, et Jumala abiga sai kogudus lõpuks 1998. a oma vara tagasi. Üks kummaline tõik andis koguduserahvale kogu selle aja vältel lootust: nimelt oli nõukogude võim kirikuaia taastanud algsel kujul – ristidega aiapostidel. See aitas julgusega koguduse eest seista.
Kui siis Eddie Fox kiriku taastamise mõttega „metodistide paradiisis“ lagedale tuli, oli olukord äravahetamiseni sarnane 1926. aastaga. Taas seisis koguduse pastor koos mõne koguduseliikme ning superintendent Olav Pärnametsa ja Eddie Foxiga hingevärinal kirikuaias tühjal platsil. Koos palvetati ja ülistati Jumalat ning otsustati kirik taastada. See päev oli juhtumisi 21. september, Aleksander Kuuma sünnipäev. 2001. aastal algas projekteerimine (arhitekt Indrek Allmann) ja juba 2002. aasta 17. novembril pühitses superintendent Olav Pärnamets vastvalminud hoone esimese ehitusjärgu. Raha kirikuehituseks tuli koguduse piskust ja taas kord meie Ameerika sõpradelt.
Lugu jätkub
Kuigi kogudus on Jumala oma ja liikmed peegeldavad oma taevase Isa loomust, annavad igale kogudusele tema lihast ja luust näo inimesed, kes sellesse kuuluvad. Tänu Jumalale on Tartu kogudusel saja aasta jooksul alati olnud neid inimesi, kes on välja elanud Kristuse armastust just sel erilisel viisil, mis on teisi kõnetanud ja viinud kokku Issandaga.
Igal ajal on kogudusel olnud ka Jumala poolt oma eriliste vaimuandidega varustatud karjane, et just sellel ajal kogudust kõige paremini teenida. On olnud evangeliste, karismaatikuid, muusikuid, poeete, kunstnikke, ametilt metsa- ja põllumehi ning arhitekte, kaitseväelasi, haritlasi – kõik nad on teeninud koguduse ja oma kogukonna heaks.
Me kõik seisame kujundlikult väljendudes oma eelkäijate õlgadel, pärime nende töö koos vigade ja õnnestumistega. Üle kõige on aga Issand ja tema armastus. Tartu koguduse rahva üheks tunnusjooneks on läbi aegade olnud avatus ja armastus. Meil on Tartu Püha Luuka koguduse usklikena südames tänu Issandale Tema imede eest ning eesõigus töötada Tema kirkuseks: kuulutades rõõmusõnumit, palvetades inimeste pärast ja õpetades neid pidama kõike, mida Jeesus on õpetanud. Sada aastat ning suuremad ja väiksemad imed ja märgid sel rännakul on tunnistus Jumala äraütlemata suurest armust. Kui Tema lubab, siis Tartu koguduse lugu Jumala loos jätkub.
Artiklis on kasutatud Aleksander Kuuma raamatukest „Palves palutud – usus omatud“, Tartu Piiskopliku Metodistikiriku kirjastus, Tartu, 1931.
