Gospelansambel Sela tähistas 11. novembril muusikaliste meenutuste kontserdiga oma 55 tegutsemisaastat. Kavas oli läbilõige 55 aasta lauludest ja mälestustest, alates päris algusaegade maailma gospelmuusikast, aga ka eesti folgist (Jaak Tuksam) kuni uuemate, ansamblist „välja kasvanud“ heliloojate (Evelin Kõrvits, Erkki-Sven Tüür) lauludeni. Sellel korral oli meil eriline eesõigus laulda eesti parimatest instrumentalistidest koosneva bändi saatel.
Ajakiri Koduteel on aastatel 1998 ja 2008 avaldanud Sela ajaloost pikema ajaloolise tagasivaate, seepärast piirdume siin ainult killukestega kontserdil öeldust ja mõne asjaosalise meenutustest. Saalitäis rahvast sai sel õhtul osa lauludest, ajaloost ja vanade fotode slaidiprogrammist. Saime osa ka videotervitustest nii meie armsalt pastorilt Olav Pärnametsalt kui ka mõnelt kaugemalt Sela sõbralt: Jim Gilbertilt, Rauli Lehtonenilt, Herbert Murdilt ja Meego Remmelilt.
Ansambel sai Jaanus Kärneri algatusel alguse 1968. aastal Tallinna metodisti koguduses, meenutas kunagine Sela liige ja õhtu juht piiskop Joel Luhamets. See oli esimene (ja kaua aega ainuke) gospelansambel Eestis ja kogu tolleaegses Nõukogude Liidus. Tegutseti mitteametlikult ehk n-ö põranda all, sest igasugune noortele suunatud kristlik töö oli rangelt keelatud ja tõi koguduste juhtidele kaasa KGB ähvardused, trahvid; repressioonid tabasid sageli ka noori endid. Mitmeid aastaid ilma nimeta tegutsenud ansambel sai Aleksander Kuuma soovitusel nimeks SELA.
Jaanus Kärner ise on 2006. aastal alguse kohta öelnud: „See oli tugev Jumala töö aeg. Sela ei olnud ainult muusika rajaja, Sela oli epohhi looja, mis langes ühte Jumala suveräänse võidmisega üle maailma. Olime Jeesus-liikumise vahendajad N. Liitu … See oli võrratu aeg: Püha Vaimu jõuline langemine 1970. aasta maist ja sealt edasi, mis jõudis kõikide avatud südameteni ning kulmineerus Oleviste ärkamises. Kuid sellele eelnesid aastatepikkused palved, regulaarsed ööpalved Arukülas, Tallinnas. Sela polnud ainult teerajaja Eesti gospelmuusikas, Sela oli kristlik-ühiskondlik fenomen kogu NL-s, elustiil ja identiteet väga laiadele hulkadele.“
Pille Mägila meenutab: „Sela laulis metodisti kiriku neljapäevaõhtustel noorteteenistustel, mis tõmbas ligi väga palju rahvast. Tihti oli Mere puiestee kirik rahvast nii täis, et inimesed pidid jumalateenistust kuulama väljas akna taga.“
Jaanus Kärneri suur soov oli kõnetada oma kaasaegseid noori noortepärase muusikaga. „Nad tõid kirikusse elektrikitarrid ja trummid,“ öeldi. Tublisti võimendatud ja mürtsuv, rütmikas ning kaasahaarav gospelmuusika hakkas kirikusse tooma järjest rohkem noori.
Või kas oli see ainult muusika? Uudsuse võlu oleks võinud ju ruttu haihtuda ja huvilised lahkuda mujale. Tegelikult tõmbas inimesi ikkagi sisu, sest evangeelium ei vanane, nagu ütleb 2008. aasta artiklis Taavi Hollman. „See, et nad laulavad Jeesusest, ja mitte ainult laulavad Jeesusest, vaid nende näolt võib näha, et tegelikult on Jeesus nende elu päästnud, ja Jeesus ei ole mitte ainult nende südamesse kirjutatud, vaid Jeesus elab seal.“
Sela – see ei olnud ainult lauluharjutused. See tähendas südame kuulumist Jumalale kõige täiega, praktilises elus aga osadust, ühiseid reedeseid palveõhtuid, kus oli alati ka piibliõpetuse osa. See tähendas ühiseid evangeeliumi kuulutamise sõite üle kogu Eestimaa, kaasas pillid ja võimendus, mida tollastes oludes (sügav nõukogude aeg!) veeti kas teenimisvalmite kristlaste poolt selleks tasuta laenatud sõiduauto pagasiruumis või isegi ühistranspordiga. Ja muskleid kasvatati sellega tublisti. Aga kõik need raskused ületati ühise innuga ja armastusega Jumala vastu. Ühised suvelaagrid, sünnipäevad, ööpalved – need ühendasid.
Osadus, ühtekuuluvus Kristuse armastuses ja hoolimine üksteisest – see puudutas ja ühendas väga paljusid noori kõigi nende pikkade aastate vältel. Nagu Pille Mägila meenutas, võib kokku lugeda umbes 100 inimest, kes on Selaga pikemat või lühemat aega seotud olnud.
Võin kinnitada, et Sela ja laiemalt noorte osadus ning koos kasvamine muutis ka minu saatuse. Kirjutasin sellest 2020. aastal ajakirjas Koduteel järgnevalt: „Arvestades seda, et tulin usu juurde nagu „valge leht“, ei kujuta ette, et oleksin suutnud usus püsima jääda ja selles kasvada ilma igapäevase toetuse ja nõuanneteta oma sõpradelt usukaaslastelt. Kuidas üks noor ja nõrk, ilma igasuguse kogemuseta usutaim saaks püsima jääda ja kasvada, kui ei oleks kedagi, kes teda kastaks, talle vahel tuge annaks ja julgustaks?“
Pille Mägila: „Alates Jaanus Kärneri emigreerumisest on 1982. aastast Sela tööd juhtinud ja koordineerinud ansambli kauaaegne laulja Arved Mägila, kes on hoolitsenud ka repertuaari eest. Enam ei piirdu ansambli muusikavalik tõlgitud „importlauludega“, vaid sisaldab ka eesti heliloojate loomingut. On käidud Norras, Soomes ja paljudes kirikutes ning kogudustes Eestimaal. Mis on see seesmine jõud ja vägi, mis on Selat koos hoidnud ja toonud tänasesse päeva? – Vundament, millele on rajatud südame igatsus jagada Jumala armastust.“
Heli Metsala: „Meie elu liigub ainult ühes suunas – edasi. Ometi astume aeg-ajalt hetkedesse, mil saab heita pikema pilgu minevikku, seda hinnates ja mõistes. Nii mõjus mulle Sela 55 kontsert.
Tulin ansamblisse Sela aastal 1977. Olin vastpöördunud kristlane ja vajasin väga vaimulikku toitu – Jumala Sõna – ja kogudust, kus kasvada. Eesti kuulus Nõukogude Liitu ja usuline tegevus oli seega keelatud. Aga Tõelist Elu pole võimalik hävitada, vangistada ega tappa. Piiblitunnid, palveõhtud ja erinevad kogunemised said osaks minu päevadest. Tänaseks tean, et just see periood rajas tugeva ja kindla aluse mu usuelule. Abikaasa ja sõbrad kogu eluks oli järgmine väga hinnaline kingitus, mis mind ootas. Olen tänulik ja hämmastunud siiani. Ja muusika … Suurem osa Sela liikmetest olid juba lauljad-muusikud või õppisid seda koolis, iseseisvalt, sõbra abiga. Kirg, millega mistahes uue loo noot avati, oli tuline ja nakkav. Arusaamatuks jäi, kust ometi juhid Jaanus ja Anne neid võrratuid laule leidsid. Nii vaheldusrikkad, dünaamilised, põneva meloodia, harmoonia ja ülesehitusega on need lood, et isegi kaasaegses muusikaga pilgeni täidetud maailmas tahan tõdeda: Sela repertuaaris on tõeline gospelmuusika!“
Erkki-Sven Tüür: „Tänan Selat selle eest, et mu muusikalise lapsepõlve juured just selles pinnases leidsid seda nestet, millest kõik järgnev hakkas arenema.“ Sela instrumentaalgrupist kasvas hiljem välja ansambel Esra, sellest omakorda In Spe.
Urmas Kiviselg: „See on olnud võimalus ususõprade keskel vaimulikult kasvada ja kuulutada evangeeliumi nii sõna kui lauluga!“
Ago Lilleorg: „Huvitav, kuidas üks algatus kasvab liikumiseks ja teine ei jõua kuhugi. Sela on minu hinnangul pigem liikumine, mille mõju kestab tänaseni.“
Arved Mägila (Sela eesotsas nüüdseks juba 41 aastat): „Oleme oma elus teinud otsuse mitte tagasi vaadata. See on olnud õige otsus. Paljud inimesed, kellega me sel pikal rännakul oleme kohtunud, meenutavad seda soojalt. Mitte meid inimestena, vaid meid kui evangeeliumi sõnumi vahendajaid.“
Sellega võib kokku võtta ka Sela juubelikontserdi: oli suurepärane Jumala ülistamise aeg armastavas õhkkonnas, rõõm muusikast ja rõõm Jumalast. Oleme kokkutulnutelt saanud palju rõõmsat ja sooja tagasisidet.
