Praeguseks vanuseks olen aja ja selle kasutamise kohta õppinud seda, et mingi uue, pikemaajalise asjaga alustades ei pruugi ma enam sama tulemust saada, mis nooremad inimesed.
See on pöördumatu muutus ja sellega tuleb leppida. Positiivse poole pealt võiks öelda seda, et erinevad katsumused on kasvatanud iseloomu ja enesekindlust.
Hingamispäeval väldin suuremahulisi töid ning olen oma lähikondlastele ka teatanud, et kui ei ole midagi pakilist, siis tahan pühapäeval võtta n-ö vabalt. Käia kirikus, peale jumalateenistust vestelda kohvikus koguduseliikmetega, võib-olla külastada mõnda pereliiget. Võiks öelda, et hingamispäev on minu jaoks selline, millel lasen ennast teatud mõttes kaasa kanda.
Meile kingitud aja kasutamisega hea majapidajana on nii nagu mõningate teiste küsimustega, kus kesksel kohal on piiratud ressurss. Esmalt tuleb seada prioriteedid, millest ei tagane, ja seejärel mõelda, kuidas tegevusi jätkusuutlikult läbi viia. Minu arvates võiks prioriteetide hulgas olla palveaeg, Piibli lugemine ning osadus teiste kristlastega.
