Seekord kogunesid noored Nuutsaku puhkekeskuses 25.–28. aprillil, et jälle võtta välja Piibel ning uurida, mida see räägib armastusest.
See armastus on midagi, milleta me kristlased lihtsalt ei saa eksisteerida ja on väga julgustav teada, et Jumal armastas meid juba enne, kui me temast midagi teadsime või tahtsime teada. Me tahame, et noored mitte ainult ei saaks aru, et selline armastus eksisteerib, vaid et see on ka kogetav ja nähtav meie endi sees.
Seesama armastus oli nähtav ka laagriplatsil, kus noored mängisid koos palli, või maastikumängus, kus julgustati üksteist rõõmsasti andma endast parim. Võib-olla isegi kõige rohkem meeldis mulle aeg, kus noored üksteisele seletasid piiblitundides või jutlustes räägitut. Nendesse laagritesse ei tule noored lihtsalt selleks, et sõpradega kokku saada ja lõbusalt aega veeta, nad saavad sealt tuge ja julgustavat keskkonda, mis on veel olulisem kui kõik teadmised, mis nad sealt võiksid omandada.
Ma olen nüüd juba aastaid korraldanud noortelaagreid ja vaadanud kõrvalt osalejate kasvu nii vaimulikus kui ka hingelises mõttes. See ühtsus ja toetamine üksteise suhtes paneb mind tundma rõõmu selle üle, et noortel on üks koht, kus nad tunnevad, et nad on vastu võetud ja armastatud. Veel rohkem näen nendes seda üüratult suurt janu Jumala järgi, kus nad tahavad aina rohkem ja rohkem Temast teada ning sügavamalt tundma õppida.
