Võrumaal Ruusmäel elab ja teenib kogudust üks vahva perekond Sarik.
Enno ja Leelo kohtumine ja teineteise märkamine toimus Aa rannas Gideoni laagris, kus nad mõlemad teenisid Emmause teekonna meeskonnas: Leelo oli Agape meeskonna juht ja Enno teenis lauas. Ühel päeval ilmusid Agape tuppa kaks pikka noormeest, kes märkasid töölaual seisvat šokolaadi, mis ahvatles maiustama. Nad hakkasid seda maia näoga nuiama. Üks oli kui Karupoeg Puhh, eriti maias, ja teine (Enno) naeris kogu selle nalja peale kui Tiiger. Sellest hetkest jäi Tiiger kinni Ruu (Leelo) südamesse ja laagri lõpuks ka Ruu Tiigri südamesse. See võis olla aastal 2002 või 2003. Nii see nende suhe ja suhtlus algas. Alguses tegelikult väga tihedalt ei suheldudki, kuna üks elas Võrumaal Ruusmäel ja teine Harjumaal Tabasalus. Aga Ruuks ja Tiigriks jäid nad teineteisele ja ühistele sõpradele päris pikaks ajaks. Olles umbes poolteist aastat tuttavad olnud, saadi taas üle pika aja kokku. Enno viis Leelo ühel novembrilõpu päeval Piusa koopaid vaatama ning kinkis talle seal kihlasõrmuse. Ametlik kihlus kuulutati välja järgmise aasta augustis Viitka koguduse aastapäeval.
Enno ja Leelo kihlus kestis poolteist aastat ja ka seal oli toredaid hetki. Näiteks see, kuidas aastakonverentsi ajal pidi Enno tulema Tabasallu ja Leelo muretses, millise bussiga ja kuidas ta tulla saab. Aga ühel hetkel oli ta koos sõpradega Tabasalu noortekeskuses ilma ühegi ettehoiatuseta. Või kuidas Enno lasi aastakonverentsi ajal ühel õhtul lihtsalt jalga, et koos Leeloga Tabasalu pangale jalutama minna (mis päädis sellega, et järgmisel aastakonverentsil määrati ta häältelugejaks).
15. juulil 2006 laulatati Enno ja Leelo Rõuge kirikus Taavi Hollmani poolt ja pulmapidu peeti Ala-Rõuge külalistemajas. Laulatusest on jäänud meelde seik, et kui noorpaar kirikust välja sammus, ütles keegi nende selja taga: „Põhi ja lõuna said kokku!“ Kes seda ütles, ei ole siiani teada.
Elama asuti Enno sünnikoju Järve tallu.
Sarikute peres on neli last. Esimene laps sündis paari esimesel pulma-aastapäeval. Tütreke sai nimeks Elo. Elost on tänaseks saanud kena 15-aastane neiu, kellele Jumal on andnud väga hea muusika- ja kunstiande. Viimastel aastatel on teda köitnud maalimine.
Pere teine laps on Juhan, kes sündis aprillis 2009. Juhanil on suur huvi looduse ja kõige ümbritseva vastu. Tal oli juba väikese poisina suur huvi ka kokanduse vastu. Kolmeaastase poisina hakkis ta sibulat, endal silmad vees. Tänaseks on noormees osavam kokk kui ta vanemad. Eriti hästi tulevad tal välja liha- ja kalaroad (ema näiteks ei oska üldse kala praadida).
Kolmas laps on Endla, kes sündis märtsi viimasel päeval 2012. Endla on alusest peale olnud selline hooliv ja teisi hoidev laps, kes pisikese plikana lasteaias aitas endast suuremaid riidesse ja tegi kiigele hoogu. Tal on alati sõpru ja peaaegu kunagi pole tal igav. Muusika ja käsitöö on tema lemmiktegevused.
Pere pesamuna on Emilie, kes sündis jaanuaris 2019. Emilie on särasilmne rõõmurull, kellel on hea fantaasia, suur huvi raamatute vastu ning kes tegutseb rõõmsalt üksi ja koos teistega.
Kõikidele lastele on Jumal kinkinud muusika-anni. Kolm vanemat käivad Võru muusikakoolis. Elo ja Juhan õpivad saksofoni, Elo lisaks veel flööti, ja Endla kromaatilist kannelt. Mis pilli Emilie õppima hakkab, seda näitab aeg.
Eelmise aasta sügisel jõudsid Elo, Juhan ja Endla arusaamisele, et nad soovivad saada ristitud ning septembris toimuski armas ristimistseremoonia Ruusmäe Noortekojas.
Enno on looduses liikuja ja kalamees. Ühel hooajal püüdis ta nii palju hauge, et lähimatele sugulastele said jõuludeks kingitud tema püütud kalad. Viimasel paaril aastal pole tal mahti kalal käia olnud, sest õpingud Räpina aianduskoolis on viinud mõtted oma talu aiale ning sinna on läinud kogu vaba aeg ja töötunnid. Enno õpib maastikuehitajaks ja Leelo on juba diplomeeritud aednik.
Leelo hobideks on peale aianduse veel käsitöö ja lugemine. Aastate jooksul on oma perele ja ka teistele kootud, heegeldatud ja meisterdatud. Kõik see käib hooti. Nii sai järjestikku õmmeldud üle 40 nuku, millest osa rändas kaasa Siberisse misjonireisile, et rõõmustada seal elavaid lapsi.
Heegeldatud ja kootud elukaid ei jõua enam kokku lugeda, sest neid on aastate jooksul kogunenud nii palju. Mõned tegelased on kolinud ka Eestist kaugemale: Soome, Ameerikasse ja Brasiiliasse. See preili Jänks, kes rändas Brasiiliasse 2015, on saanud seal Eesti saadikuks. 2017 Aa rannas jagas Ele Paju oma Brasiilia reisi muljeid ning sealhulgas ka seda, et noored, kes preili Jänksi kaasa võtsid, on ustavad Eesti ja eestlaste eest palvetajad. Nemad tegid jänkupreilist palvejänku, kes rändas perest perre ja need, kelle peres ta parasjagu oli, palvetasid eriliselt meie maa ja kiriku eest. See info ajas Leelol heas mõttes ihukarvad püsti ja pani Jumalale au andma. Leelo nendib tagasihoidlikult, et selles loos pole temaga midagi pistmist, ta vaid õmbles mänguasja. Jumal teeb suuri asju!
Enno oli juba enne kihlust ametis kohaliku pastorina Ruusmäe koguduses. Seal oli pisike kogudus, kus käisid koos armsad kohalikud memmed ja veidi ka muud rahvast. Ruusmäel polnud juba kaua toimunud laste- ja noortetööd, Leelo sinna tulles alustati taas lastetööga. Toimusid pühapäevakooli tunnid, lävepaku alandamiseks alustati ka käsitööringi, kus sai meisterdatud, maalitud ja isegi käpiknukud tehtud ning etendatud nendega näidendit „Varastatud jõulud“. Sellega esineti peale oma koguduse ka Ruusmäe ja Haanja lasteaias. Kuna neil sel ajal puudus tihedam koostöö Võru ja Viitka kogudustega, siis tagantjärele mõeldes on kahju, et seal seda laste suurt ja hoolikat tööd ei näidatud. Aastal 2011 toimus Ruusmäel Rogosi mõisas Lõuna-Eesti lastelaager, kus osales ligi 50 inimest. Koguduse lastega osaleti mõned korrad ka Tähetorni lastelaagris.
See töö kestis seal kokku umbes viis aastat, kui äkki suured pühapäevakooli lapsed (11-12- aastased) otsustasid, et nemad on pühapäevakooli jaoks liiga suured ja loobusid. See mõjutas ka nende nooremaid õdesid ja vendi ning nii Ruusmäe koguduse väike, kuid tegus pühapäevakool hääbuski. Noortetööd pole koguduses toimunud. 2013-2015 õppis Leelo Tallinna Ülikoolis ja selle kõrvalt oli väga keeruline lastetööga jätkata. Samas sai külvatud seemet pühade ajal Ruusmäe koolis ja lasteaias, kus sai räägitud, miks me tegelikult peame jõule ja ülestõusmispühi.
Ruusmäe koguduse ja kogukonna naised on olnud usinad kudujad. Aastate jooksul on kootud Etioopia beebidele ligi 2000 mütsi. Üks tubli proua Marje võttis omale eesmärgiks kududa 1000 mütsi ja selle täitis ta umbes nelja aastaga.
Koguduses oli nn kasvuaeg aastatel 2012-2014, kui pühapäevastel teenistusel osales regulaarselt 10-12 inimest. Kuid siis algas langus, ustavad vanakesed hakkasid lahkuma igavikku ja teised tasahilju kaugemale jääma. Lõpuks kahanes kogudus vaid pastori pereks ja paariks ustavaks koguduse liikmeks.
Koroonakriis ei mõjunud Ruusmäe kogudusele hästi. Kirikus koos käia ei saanud, teenistusi vaadati ja kuulati kodus. Ise käis pastoripaar tegemas kodukülastusi. Kui taas kirikusse lubati, siis ei tulnud teenistusele peale pastori pere enam kedagi. Koguduse vanima liikme tervis ei luba enam kodunt välja tulla ja teda külastatakse praegu regulaarselt kaks korda kuus, jagades Jumala sõna ja armulauda.
Sarikute tubli pere on vaatamata ääremaal elamise võludele, valudele ja raskustele heaks eeskujuks kogu metodisti kirikule. Tänu Jumalale nende ustavuse eest!
