Hanuka tähendab heebrea keelest tõlgituna „pühitsemist“, aga sellel pühal on mitu nime: pühitsemise püha, templiuuendamise püha, valguse püha.
Hanuka kestab igal aastal juudi kalendri järgi 25ndast kislevist kuni kolmanda tevetini; meie kalendri järgi jääb see novembri lõppu või detsembrisse. 2016. aastal algab Hanuka 24. detsembri õhtul ja lõpeb 2017. aasta 1. jaanuari õhtul.
Hanukat tähistavad juudid meenutuseks Jeruusalemma teise templi puhastamisest ja taaspühitsemisest, mis toimus meie kalendri järgi aastal 165 eKr. Seetõttu on Hanuka ainus vanadest juudi pühadest, mida Vanas Testamendis mainitud ei ole, kuna Vanasse Testamenti said viimaste sündmustena kirja need, mis juhtusid umbes 400 aastat eKr.
Uues Testamendis on Hanuka püha mainitud templi uuendamise püha nime all. Lihtne Piibli salm Johannese 10:22 teatab: „Siis tulid templi uuendamise pühade Jeruusalemmas. Oli talv“. Järgmine salm annab meile teada, et Jeesus viibis samuti selle püha ajal Jeruusalemmas ja kõndis ringi pühakojas, Saalomoni sammaskäigus. Kas ta oli tulnud pühakotta just selle püha puhuks või muul põhjusel, võime vaid oletada.
Hanuka püha eelloost on aga üpriski põhjalikult kirjutatud piibli kaanonisse lisamata jäänud apokrüüfides ning tegelikult on seal sellest pühast ja asjaga seotud juudi vabadusvõitlejatest Makkabitest kirjutatud üpris põhjalikult. Kui Hanuka eellugu vaadata, siis 4. sajandil eKr vallutas Aleksander Suur tohutuid territooriume terves muistses Lähis-Idas – kaasa arvatud Pühal Maal. Tänu sellele levis hellenistlik kultuur kõigile neile aladele, nagu levis ka kreeka poliitiline mõju. Pärast Aleksander Suure surma jäid vallutatud maa-alasid valitsema mitmed valitsejad. Iisraeli territoorium jäi Süüria valitseja Antiohhos IV Epifanese alla, kes oli suur helleniseerija ning nõudis, et ka tema valitsuse all olevatel territooriumidel sunnitaks inimesi kreeka kombeid järgima. Olles teel Egiptusesse, tuli tal kokkupuude juutidega, kes arvulises mõttes kuidagi tema armeele vastu seista ei oleks suutnud.
2. sajandil eKr oli kreeka kultuuri õitseaeg. Tasapisi hakkasid osad juudid seda kultuuri ka omaks võtma, kuid oma monoteistlikust usust nad ei loobunud. Kui võimule tuli Süüria Seleukiidide kuningas Antiohhos IV Epifanes, otsustas ta sundida juute oma usust loobuma. See oleks aga tähendanud juudi rahva hävingut. 167 eKr vallutas Antiohhos pettuse läbi Jeruusalemma, tappis tuhandeid, hävitas linnamüürid ning ehitas templimäe lähedusse uue Akra nimelise linnuse. Juutide maksukoorem muudeti kahekordseks. Seejärel keelustas Antiohhos templis igasuguse ohverdamise ja usutalituste läbiviimise. Kõikjal seati üles ebajumalate kujud ning sunniti juute neid kummardama. Surmanuhtluse ähvardusel keelati neil Pühakirja lugemine, hingamispäevade ja pühade pidamine, toitumise koššer-reeglitest kinni pidamine ning samuti ümberlõikamine. Need, kes keelust üle astusid, kas põletati elusalt või said nad maitsta kreeklaste toodud toorest uudsust – ristilöömist.
Jeruusalemma tempel rüvetati kõige hirmsamal moel – sealsel altaril ohverdati sigu. Tempel pühitseti riigijumala Olympose Zeusi pühamuks ning täitus mäsu ja prostituutidega amelevate paganate lõbutsemisorgiatest. Templimäel pidasid kreekapäraseid sportlikke maadlusvõistlusi alasti noormehed. Pühakirja rullid rebiti ribadeks ja põletati avalikult; igaüks, kelle juurest veel toorarulle leiti, surmati. Peaaegu jumalastaatusesse tõusnud kuningas Antiohhos tähistas oma võitu. Samal ajal aga viisid Juudamaal käsutäitjad ja väejuhid ellu tema tagakiusamiskavasid.
Ühes Moodeini-nimelises mägikülas, mille asupaik on tänase Tel-Avivi ja Jeruusalemma vahepeal, elas vana juudi preester nimega Mattatias (Matitjahu), keda on ka Mattiasena kutsutud. Vanadest kirjutistest selgub, et see Mattatias oli Hasmoni poja Siimeoni poja Johannese poeg – selline esiisade nimekiri on üles loetletud Juudi muinsuste nimelises teoses ning esimesena mainitud esiisa järgi saigi see perekond endale nime „Hasmonite sugu“.
Kui ümberusustamine nende külla jõudis, keeldus Mattatias korraldustele allumast. Ta oli veendunud, et tuleb kummardada üksnes Iisraeli Jumalat. Koos oma suguvõsaga osutus ta nendeks, kes korraldasid ülestõusu võõra kultuuri vastu ja juudi rahva ikestamise vastu. Toetatuna oma viiest vaprast pojast, oli Mattatias valmis äärmuseni minema.
Esimeses Makkabite raamatus on kirjas, et Mattatias ütles: „Milleks me peaksime veel elama? Sest Jeruusalemma templi kohal laius nn. hävituse koletis ja igasse linna ja külla oli püstitatud paganlik Zeusi kuju. Mattias ütles: „Isegi kui kõik rahvad kuninga valitsuse all oleval alal teda kuulda võtavad, nõnda, et igaüks loobub oma vanemate jumalateenistusest ja alistub kuninga käskudele, siis mina ja minu pojad ja minu vennad tahame käia oma vanemate lepingu kohaselt.““
Nõnda ta ütles, teades ometi, et need, kes ei olnud valmis kuninga käsule vastavat ohvrit tooma, võeti kinni, piitsutati kogu rahva ees läbi ja tapeti seejärel.
Kui kuninga kontrollkomisjon Mattatiase kodukülla Moodeini jõudis, et seal kontrollida kuninglike eeskirjade täitmist, tappis Mattatias vihahoos ühe ärataganenud juudi, kes oli valmis ebajumalakuju kummardama ning ka kuninga komissari. Samuti kiskus ta maha ebajumala altari. Seejärel põgenes Mattatias koos poegadega kõrbe ja kutsus üles kõiki, kes oma isade seadustele truuks tahtsid jääda, endale järgnema. Paganlikule ülemvõimule otsustati vastu astuda. Ehkki võitlus oli äärmiselt ebavõrdne, kestis see siiski 24 aastat ning juudi väesalk kasvas pidevalt. Mattatiase ja tema poegadega ühinesid äärmiselt julged ja jumalakartlikud juudid, keda tundi nimega hasidim ehk õiglased, kes alguses olid nii punktipealt Jumala seadust jälgivad, et pidasid ka kesk lahingumöllu kinni hingamispäevast – see tähendab, et neil päevadel nad ei võidelnud. Loomulikult said nad seetõttu ka palju kaotust kanda, sest kreeklased püüdsidki seada kõik lahingud just juutide hingamispäevadele. Hiljem juudid möönsid, et oma elu kaitsmiseks võib võidelda ka sabatil, kuna tegu oli enesekaitsega.
Vana Mattatias suri varsti. Pärast tema surma aastal 166 eKr jätkasid vabadusvõitlust tema pojad. Nende hulgast paistis eriliselt silma vanuselt kolmas poeg Juudas, kes sai lisanimeks Makkabeus ehk Makkabi. Selle sõna tähendus ei ole päris selge, aga seda seostatakse sõnaga „makkaba“, mis tähendab haamrit. Hiljem kandus see nimi üle kogu perekonnale ning sellest sai koguni austav tiitel igale juudile, kes oma rahva usulise ja poliitilise vabaduse eest võitles.
Pärast isa surma võttis Mattatiase poeg Juudas Makkabi juudi võitlejate juhtimise üle. Tema tegevus Jeruusalemma ümbruse mägismaal kujunes vägagi edukaks, sest ta moodustas vagade ja lindpriide meeste jõugust tugeva vastupanuväe. Tema juhtimise all andis see üksus mitmeid hävitavaid lööke palju paremini varustatud ja suures arvulises ülekaalus olevatele vaenuvägedele. Täpselt ei ole teada, kui suur makkabilaste armee oli. Kõige optimistlikumate hinnangute kohaselt võis see küündida maksimaalselt
12 000 meheni. Aga ikkagi oli see suhteliselt väike, võrreldes vaenuvägedega, kus oli umbes 40 000 sõdalast. Ning isegi numbrite võrdlemisest ei piisa. Kreeka sõdurid olid ju professionaalsed võitlejad, neil oli vastav varustus, väljaõpe ja samuti oli neil terve kari sõjaelevante, mis oli sama, mis meie ajal tankid. Juudid olid aga vähemuses, kehva väljaõppega ja puuduliku sõjavarustusega ning loomulikult ei olnud neil ka elevante. Ometigi – see, mis neil oli puudu füüsilises, selle tegid nad tasa vaimus, nagu näitab sõja lõpptulemus.
Esialgu ei võtnud eemalviibiv kuningas Antiohhos juutide ülestõusu tõsiselt, sest ta oli hoopis teel itta Iraaki ja Pärsiat vallutama ning käskis oma asendajal Lüüsiasel mässajad laiaks litsuda. Ent Juudas Makkabi saavutas ka Lüüsiase üle võidu. Siis sai Pärsias sõjakäigul olev Antiohhos aru, et Juudase võidud tõepoolest ähvardavad tema impeeriumi ning oli sunnitud oma terrorirežiimile lõpu tegema. Ta saatis Sanhedrini (Suurkohtu) kreekameelsetele liikmetele kirja ja lubas, et juudid võivad kasutada oma usukohaseid toite ning järgida oma seadusi.
Mis veel Antiohhost puudutab, siis varsti pärast seda kukkus ta epilepsiahoo käigus sõjavankrist surnuks. Ta oli valitsenud aastatel 175-164 eKr ning on jäänud juudi ajalukku suure lurjusena.
Otsustav lahing toimus Beet-Hooroni asula lähedal Jeruusalemmast loodes. Juudid võitsid ja tee Jeruusalemma oli vaba. Õigupoolest käis Makkabite vallutuste kuulsus nende ees – vaenlased kartsid juute juba enne nendega kohtumist ning see aitas juutidel püha linna võõrvõimust kergemini vabastada.
Kui Juudas Makkabi 165 eKr Jeruusalemma oli vallutanud, asusid juudid kohe Jeruusalemma templit puhastama kõikidest ebajumalakujudest. Zeusi kuju lõhuti maha, paganlikud kultuseriistad purustati. Tempel seati nii korda, et oleks võimalik jumalateenistusi pidada. Mõni aeg varem toimuma pidanud sügisene 8-päevane lehtmajadepühagi oli jäänud pidamata, kuna vaenlased olid templit enda käes hoidnud ning seetõttu ei saanud juudid oma suure usupüha ajal templisse tulla. Nüüd oligi kavas 8-päevase püha hilinenud tähistamine ja pidustused.
Kuna tempel oli vahepeal rüvetatud, tuli see enne uuesti korda seada ja pühitseda. Selleks oli muuhulgas tarvis, et küünlajalal põleks tuli. Leiti aga vaid üks kannuke pühitsetud õlinatukesega, millest oleks jätkunud põlemiseks vaid üheks päevaks. Suur asi seegi, on ime, et see säilinud oli. Uue õli valmistamiseks ja pühitsemiseks ette nähtud korra järgi oleks kulunud kaheksa päeva aega. Juudid aga ei saanud enam oodata, sest rahvas oli kogunenud templiõue, et pühitsemisest osa võtta. Seega süüdati usus see vähene õli, millest oleks pidanud loomulikku olukorda arvestades jätkuma vaid üheks päevaks. Aga sündis ime – õli põles täpselt kaheksa päeva, ehk traditsioonilisel viisil uue õli valmimiseni ja pühitsemiseni. Seda sündmust tähistataksegi tänaseni suurejooneliselt Hanuka püha nime all.
Iga aasta kislevikuu lõpus peetakse seda templipühitsemise ehk templiuuendamise püha. Josephus Flavius mainib seda kui tulede püha. Rabid aga andsid pühale nimeks Hanuka ehk pühitsemine ning selline nimi on jäänud tänase päevani. Isegi kuigi templit praegu ei ole, tähistatakse templiuuendamise püha ehk Hanukat tänase päevani kaheksa küünla süütamisega 9harulisel küünlajalal ehk hanukial. Seal on 8 küünalt iga päeva mälestuseks, mil õliime kestis ja üks küünal nimega „teener“, mille abil igal päeval küünlad süüdatakse.
Makkabite lugu läheb pärast templi taaspühitsemist edasi. Võitnud kätte õiguse oma usukommetest kinni pidada, alustasid nad võitlust ka poliitilise vabaduse eest juutidele, mis usuvabadust kaitseks. Selle tulemusena loodi iseseisev juudi riik, mida valitsesid poolteist sajandit makkabite järeltulijad, Hasmonite dünastia.
Ei saa üle rõhutada, kui suureks kangelase sümboliks on olnud Makkabid juutide jaoks läbi aegade. Nii juudid kui ka muude rahvaste kunstnikud on neist inspiratsiooni saanud. Maalikunstnik Rubens on maalinud Juudas Makkabit ning helilooja Händel on temale pühendanud ühe oma oratooriumi. Kaasaja Iisraelis on aga Makkabite nimega nimetatud paljud juudi rahvusliku spordiala ehk jalgpalli meeskonnad. Juudisoost sportlaste olümpiaad kannab nime Makkabiaad ning Iisraeli suurim staadion Tel Avivi eeslinnas Ramat Ganis kannab samuti austusavaldusena Makkabite nime.
Küünlajalad
Hanukapühade peatset saabumist võib Iisraeli tänavatel hakata tajuma juba paar päeva pärast lehtmajadepüha lõppemist.
Usinamad inimesed koristavad oma lehtmajakesed kohe ära. Veidi laisematel võib see aga õuenurgas seista ja koltuda lausa mitmeid nädalaid ja kuidki. Umbes nii nagu meil võib märgata vahel harva, isegi veebruari lõpus, mõnda okastest ilma jäänud kuuserootsikut kusagil prügikonteineri kõrval. Laisemad pered ei ole jõudnud varem koristamisega tegeleda.
Iisraelis hakkavad õige pea pärast lehtmajadepüha esimesed ettevalmistused Hanukaks. See väljendub näiteks selles, et müügile ilmuvad esimesed traditsioonilised Hanuka sõõrikud ehk sufganiiad. Ei ole midagi imestada, läänemaailmaski algab jõuluralli ikka juba vähemalt kuu aega varem.
Kui Hanuka päriselt kätte jõuab, novembrikuu viimastel päevadel või detsembris, on ka lastel Iisraelis koolist nädalane vaheaeg. Hanuka nädalal toimub hulgaliselt erinevaid lasteüritusi – muusikale, teatrietendusi, meisterdamistöökodasid jne. Igal õhtul toimub kusagil mõni Hanuka-pidu. Lasteaedades lauldakse Hanuka laule ning esinetakse lapsevanematele varem selgeksõpitud programmiga.
KÜÜNLAD
Rabid rõhutavad, et Hanukal ehk templipühitsemise pühal ei meenutata juutide sõjalist edu, mis Makkabite võitlusi kord saatis, kuna juudiusk ei luba pühitseda lahingu võitu, kus langesid inimesed. Hanukal meenutatakse pigem juudi rahva pääsemist võõrvõimu ja võõrusu alt ning templis asetleidnud õli-imet. Selle mälestuseks süüdatakse igal aastal tuled 9-harulisel küünlajalal. Esimesel õhtul süüdatakse üks küünal ja iga päev lisatakse tuli järgmisele küünlale. Niimoodi tehakse kõigi kaheksa küünlaga, mis sümboliseerivad kaheksat päeva, mil muistses templis kestis õli-ime ja lamp ei kustunud. Üheksas küünal on teistest erinev ning seda kasutatakse teiste küünalde läitmiseks. Nii meenutavad kaheksa küünalt pluss nende süütamiseks mõeldud üheksas 8 päeva kestnud õli-imet muistses templis.
Küünalde süütamise traditsioon kislevikuus Hanuka püha ajal ei alanud aga kohe siis, kui õli-ime templis sündis, ega ka pärast templi taaspühitsemist. Isegi kogu Hanuka sündmuste käiku ei kirjutatud juudi allikatesse üles otsekohe, vaid paarsada aastat hiljem. Alles pärast seda, kui tempel meie ajaarvamise esimesel sajandil hävitati, leidsid juudid, et see ime, mis kord templis aset leidis, väärib iga-aastast meenutamist ning alles siis hakati tähistama Hanuka püha.
Tänapäeval võib Hanuka ajal nii Iisraelis kui mujal maades neis linnaosades, kus elab religioosseid juute, näha suuri Hanuka küünlajalgu. Kui eelkõige süüdatakse igas kodus oma 9haruline hanukia, siis üldiselt on ka igas linnaosas oma suur tänava-hanukia, mis selle püha ajaks püsti pannakse ja kus igal päeval uus küünal juurde süüdatakse. Iisraeli poliitikud ja muud avaliku elu tegelased reisivad ringi mööda Iisraeli, olles igal õhtul aukülalisteks erinevates kohtades ning süüdates seal järgmist pühadeküünalt.
HANUKIA ja MENORA
9 harulist Hanuka küünlajalga ei tohiks segi ajada muistse templi 7harulise küünlajalaga ehk menoraga. Kui menora võeti kasutusele juba iisraellaste kõrbeteekonnal, siis hanukia pärineb palju hilisemast ajast. Menora alguslugu aga viib meid tagasi 2. Moosese raamatu sündmuste juurde, kus iisraellastel oli kõrbereekonnal kaasaskantav pühamu. Pühamu tarvis valmistati Jumala korraldusel küünlajalg ja selle valmistajaks oli juudi meistrimees Betsalel. Menora tehti ühest kamakast puhtast kullast, sellel oli keskmine haru ning kuus kõrvalharu – kokku seitsmeharuline. Täpsed juhised menora jaoks on antud 2. Moosese 25:31-37. Menora oli määratud sümboliseerima elupuud, mis seisis Eedeni aias. Elupuul olla olnud 7 oksa, sümboliseerimaks seitset loomispäeva.
Kui hiljem valmis juutide esimene tempel, asetati menora sinna. Kunagi ei tohtinud lasta selle tulel kustuda. See põles ühe oliividest tehtud erilise õliga, mille valmimist jälgisid preestrid. Kui õli valmis tehti, sulgesid preestrid õlianuma oma pitseriga – neid anumaid ja neis olevat õli hoiti üksnes templi menora jaoks.
Kui paabellased templit vallutama tulid, peitsid leviitpreestrid menora ära. Teise templi menora õnnestus roomlastel aga enda kätte võtta ja selle edasist täpset asukohta ei teata siiani. Osad arvavad, et see võib olla Roomas.
Tänapäeval on ka juudi sünagoogides menora meenutus – jumalateenistuse saali eesotsas seisab „Ner Tamid“ ehk „igavene valgus“ – küünlajalg. Aga tavaliselt ei ole see küünlajalg 7haruline, nagu templi menora, sest peetakse sobimatuks täpselt templis olnud küünlajala koopiat kasutada. Õige ehk 7haruline võib olla küünlajalg vaid päris templis. Nii arvavad paljud religioossed juudid. Seepärast leidub sünagoogides väga erineva harude arvuga küünlajalgu. Kuigi võimalik, et mõnel pool juudi kogukondades, kus ei peeta valeks liigset sarnasust templiga, võib ka olla 7haruline küünlajalg.
Kodused Hanuka küünlajalad asetatakse juudi kodudes aknalaudadele – umbes nagu kristlikes maades jõuluküünlad. Mõned juudid aga asetavad hanukia hoopis õue, klaasist kaitse taha välisukse kõrvale. Ka Jeruusalemmas on see tava enam levinud kui hanukia tuppa asetamine. Välja asetamise põhjuseks öeldakse, et kõik võiksid näha – Jumal teeb imesid ja loob kõik uueks. Ning rabid rõhutavad, et hanukia ülesandeks ei ole mitte eelkõige kodu seestpoolt valgustada, vaid eesmärgiks on lasta sel valgusel paista maailma – et ka kõik väljaspool olijad sellest osa saaksid.
Iisraelis on Hanuka eel levinud tore tava. Jooksjad toovad Hanuka eelõhtul Jeruusalemmast umbes 25-30 kilomeetri kaugusel asuvast Moodeini linnast tõrvikuga joostes elava tule Jeruusalemma. See viiakse Templimäe ees asuvale Nutumüüri väljakule, kuhu Hanuka pühadeks pannakse üles üks hiiglaslik küünlajalg. Ning Moodeinist tuld toonud tõrviku abil süüdatakse esimene pühadeküünal. Ei ole raske
mõista, miks tuli just Moodeinist tuuakse – just sealt sai 22 sajandit tagasi alguse Makkabite võitlus, mis tipnes Hanuka imega muistses templis.
