John Wesley ja Piibel

Ühe raamatu inimene

Metodismi rajaja John Wesley jaoks oli jumaliku ilmutuse keskmes Piibel. Sageli on tsiteeritud tema kuulsat lauset jutluste kogumiku (ilmus 1746) esimese väljaande eessõnas, mis kõlab järgmiselt: „Andke mulle Jumala raamat, ükskõik mis hinnaga! See kuulub mulle. Selles on teadmised, millest mulle piisab. Olgu ma homo unius libri.“ John Wesley nimetab end „ühe raamatu inimeseks“ – homo unius libri. Sedavõrd kategoorilisele väitele vaatamata oli ta omas ajas väga suure lugemuse ja laia silmaringiga inimene. Arvatavasti luges ta elu jooksul läbi üle tuhande raamatu, mis käsitlesid laia teemade ringi: kirikulugu, meditsiini, poliitikat, poeesiat ja palju muud.

Ta ootas ka oma ilmikutest abilistelt suurt lugemust, millele viitavad tema päevaraamatu sissekanded, erakirjad ja koosolekute protokollid. John Wesley jäi elu lõpuni preestriks inglise kirikus, milles oli kasutusel King James Bible (ka King James Version või Authorized Version), mis ilmus 1611. aastal kuningas James I heakskiidul ja toetusel. Lisaks sellele olid John ja Charles Wesley lugemislaual Uus Testament Miles Coverdale’i tõlkes, Théodore De Beza Uue Testamendi tõlge saksa keelde aastast 1556 ja prantsuskeelne Genfi Piibel (1560). Charles Wesley isiklikus raamatukogus oli ka heebreakeelseid piiblitekste, Septuaginta (kreekakeelne Vana Testament) ja 4 erinevat Uue Testamendi versiooni kreeka keeles. Säilinud on ka John Wesleyle kuulunud saksakeelne Lutheri Piibel. Vennad said innustust oma isalt, kes luges Piiblit võrdlevalt eri keeltes ja nimetas seda meetodit „maailma parimaks kommentaariumiks“. John Wesley lemmikväljaanne oli kreekakeelne Uus Testament, mille avaldas pietist Johann Albrecht Bengel aastal 1734. Wesley pidas seda parimaks tekstiks omas ajas, mille põhjal tegi ta koguni parandusettepanekuid King James Bible’ile.

Pühakirja autoriteet

John Wesley jaoks oli Piibli autoriteet vaieldamatu. Pärast 1738. aastal toimunud vaimulikku kogemust omandas Pühakiri ilmselt Wesley jaoks uue tähenduse ja piiblikesksus saatis teda kogu ülejäänud elu. Piibli ilmeksimatust kinnitab ta lisaks jutlustele ka oma kirjavahetuses ja päevaraamatus. Sissekanne päevaraamatusse 5. juunil 1766: „Minu alus on Piibel. Jah, ma olen piiblifanaatik. Ma järgin seda nii väikestes kui suurtes asjades.“ Kuigi Wesley ei viidanud kunagi Piiblis esinevatele vigadele, möönis ta, et teatud tekstid võivad olla vastuolulised. Ta ei esitanud küll kindlaid hermeneutilisi (tõlgenduslikke) reegleid, kuid tema töödest selguvad mõned korduvad praktilised põhimõtted. Kõigepealt soovitas ta teatud juhtudel üldse tõlgendusest hoiduda ja anda vaimulikke tõdesid edasi otse Pühakirja sõnadega, s.o Jumala enese sõnadega (oracles of God), nagu seda väljendab 1Pt 4:11. Wesley tunnistas, et on vahel ingliskeelset tõlget omal käel parandanud kreeka- ja heebreakeelsete käsikirjade järgi, mis aga ei vähendanud tema silmis Piibli autoriteeti. Tekste tuli tõlgendada kontekstile vastavalt, kusjuures Wesley arvates tõlgendas Piibel iseennast. See arusaam väljendus nn usu analoogia põhimõttes, mille kohaselt tuli tõlgendamisel alati silmas pidada kogu Piiblit läbivat sõnumit, mis oli Wesley veendumuse kohaselt päästmise tee (via salutis). Konkreetse salmi tähendus sõltus seega kogu pühakirja eesmärgist ja tähendusest. Wesley peamiseks viisiks Pühakirja tõlgendada oli jutlustamise kaudu. Wesley uurija R. L. Maddoxi arvates keskendub Wesley Piibli autoriteedile eelkõige kristliku usu ja eluviisi küsimustes. Teised autoriteedid – traditsioon, mõistus ja kogemus – toetasid Piibli primaarsust, kuid ei ületanud seda. John Wesley uskus, et kristliku usu tuum on ilmutatud Pühakirjas, valgustatud traditsiooni läbi, elavaks tehtud kogemuse kaudu ja kinnitust leidnud terve mõistuse poolt. Samal seisukohal on ka tänapäeval Ühinenud Metodisti Kiriku õpetuslikud standardid, mille kohaselt on ristiusu peamiseks allikaks Piibel.

Pühakirja kasutamine

John Wesley teoloogia keskmes on pühaduse taotlus nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil. Wesley järgi on see Püha Vaimu mõju, mis annab inimesele võime armastada ja Jumalat teenida. Kuna see mõju avaldub eelkõige Pühakirja kaudu, mille panid kirja inspireeritud autorid, on teksti mõistmiseks oluline, et ka lugejad otsiksid samasugust inspiratsiooni – teiste sõnadega otsiksid Püha Vaimu juhatust. Wesley rõhutab oma standardjutluste kogumiku eessõnas just inspiratsiooni tähtsust: „Kas midagi jääb hämaraks või keeruliseks? Ma tõstan oma südame valguste Isa poole: „Issand, kas pole need sinu sõnad: „Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt?“ Sina annad heldelt ega tee etteheiteid. Sina oled öelnud: „Kui keegi tahab teha sinu tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära. „Mina tahan, anna mulle teada oma tahe.“ Seejärel otsin ma üles Pühakirja paralleelkirjakohad ja uurin neid, võrreldes vaimseid asju vaimsetega.“

Püha Vaimu tegevus ilmneb Wesley arvates ka Piibli lugemisel koos teiste kogenud usklikega. Ta kirjutab: „Kui jääb siiski mingi kahtlus, siis pean ma nõu nendega, kes on Jumala asjades kogenud, ja loen siis kirjutisi, mis, olles küll surnud, ometi räägivad. Ja seda, mida ma nõndaviisi õpin, ma ka õpetan.“ Siin käib jutt isiksuslikust küpsusest usuasjades, mis sai areneda vaid kristlikus kogukonnas. Wesley räägib palju sotsiaalsest pühadusest, mis ilmneb üksnes koos teiste inimestega elades ja suheldes. Liikumisega ühinenud inimesed koondati osaduskondadesse, kus oli väga olulisel kohal piiblilugemine. Üheskoos otsiti teksti parimat mõistmist, kusjuures mõttevahetusest ei tohtinud välja jätta eriarvamustega liikmeid. Võimalikest vigadest tuli kindlasti märku anda, et üheskoos teksti õigesti tõlgendada: „Kas sa oled veendunud, et näed selgemini kui mina? Pole võimatu, et näed. Siis kohtle mind nõnda, nagu soovid ennast koheldavat, kui asjaolud oleksid vastupidi. Juhi mind paremale teele kui see, mida olen siiani tundnud. Näita mulle Pühakirjas olevate selgete tõendite abil, et see on tõesti nii.“

Wesley vaimulikku kujunemist, teoloogiat ja Pühakirja kasutamist mõjutas oluliselt Pauluse kiri roomlastele. Tema Piibli tõlgendamise printsiip lähtus Rm 12:6, mida tunti kui usu analoogiat (analogy of faith). See kirjakoht kõlab eestikeelses tõlkes: „Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda …“  Salmis esinev kreekakeelne väljend κατὰ τὴν ἀναλογίαν τῆς πίστεως on tõlgitud eesti keelde „usu mõõtu mööda“. Wesley kirjutab oma Uue Testamendi kommentaarides, et kuigi Paulus viitab siin prohvetliku kuulutamise annile, laieneb selle mõte üldiselt kogu Pühakirja tõlgendamisele, hõlmates Piibli suurt pilti – inimese algpattu, usust õigeksmõistmist ja päästmist. Siin valitseb analoogia – iga küsimust tuleb käsitleda ja arusaamatuid kirjakohti tõlgendada kogu Piiblit läbivate suurte tõdede valguses.

Piibel kui armuvahend

Esimesed metodistid järgisid üldisi vaimulikke praktikaid, mida nimetati armuvahenditeks (means of grace). John Wesley käsitles neid oma standardjutluses „Armuvahendid“ (1741), defineerides neid järgnevalt: „Armuvahendite all mõistan ma Jumala seatud väliseid märke, sõnu või toiminguid, mis on määratud täitma eesmärki olla korralised kanalid, mille kaudu ta võib anda inimestele edasi eelkäivat, õigeksmõistvat või pühitsevat armu.“

Metodistide viis peamist armuvahendit olid palve (omaette või koguduse keskel), Piibli uurimine (kuulamine, lugemine ja teksti üle mõtisklemine), armulaual osalemine, paastumine ja kristlik osadus ehk oma usuelu jagamine teistega. Lisaks nimetatule räägib Wesley armuvahenditest, mida on tõelisel kristlasel arukas lisaks kasutada (prudential means). Need puudutasid Kristuse-keskset vaga ja tervislikku eluviisi ja sotsiaalset pühadust – nn halastustegude tegemist (works of mercy). Samas jutluses rõhutab Wesley, et välised vahendid, isegi mitte Pühakiri, ei too kasu lahus Jumala Vaimust. Ükski vahend ei too lepitust ühegi patu eest – seda teeb ainuüksi Kristuse lepitusohver.

Märkmetes mõttevahetuste kohta kaastöölistega vastab Wesley küsimusele piiblilugemise kui armuvahendi kohta: „Piiblit uurides lugege seda pidevalt, mõnda kohta igapäevaselt. Lugege kogu Piiblit korrapäraselt, hoolikalt ja tõsiselt, palvetades siiralt enne ja pärast lugemist. Et see oleks viljakas, praktiseerige otsekohe õpitut. Mediteerige kindlatel aegadel reeglipäraselt. Kuulake Jumala sõna kuulutust igal võimalusel. Tehke seda hoolikalt ja siiralt palvetades, et kuuldud sõnal oleks Jumala õnnistus. Kas Uus Testament on teil alati kaasas?“

Wesley hermeneutika lähtus pühaduse mõistest. Tõlgendus oli tõene vaid siis, kui see aitas kaasa inimese südame ja elu pühitsusele – seega sellel oli eksistentsiaalne eesmärk. Ta tsiteeris selle seisukoha kinnituseks sageli 2Tm 3:16-17, mis kirjeldab Pühakirja tähtsust kristlaste õpetamisel, noomimisel, parandamisel ja kasvatamisel. John Wesley uskus universaalsesse Jumala armastusse, mis laieneb kõigile, kes tema poole pöörduvad. See väljendab metodistide toetumist arminiaanlusele, mis vastandub kalvinistlikule äravalituse ja ettemääratuse õpetusele. Jumala armastus oli Wesley jaoks Pühakirja läbiv motiiv, millest lähtuvalt luges ta kogu Piiblit Jumala universaalse ja elumuutva eelarmu (prevenient grace) valguses.

Wesley jutlus „Piibellik tee päästeks“ (1765) kajastab tema teoloogia praktilist laadi ja väljendab soterioloogiat (õpetust päästmisest), mille peamised elemendid on algpatt, eelarm, meeleparandus, õigeksmõistmine, uuestisünd, täielik pühitsus ja lõplik õigeksmõistmine. Wesley näeb hinge päästmist kui teekonda – via salutist, millel on oma dünaamika, kord ja eesmärk. Selle Wesley õpetuse tuuma väljendava jutluse aluseks on salm Pauluse kirjast efeslastele 2:4: „Teie olete armu läbi päästetud.“ Neile, kes vajasid algteadmisi Pühakirja sisu kohta, kirjutab Wesley: „Pole keeruline taibata, et need kaks lühikest sõna – ma pean silmas sõnu „usk“ ja „pääste“ – kätkevad kogu Piibli tähendust, kogu pühakirja tuuma. “

Tänased suundumused

Tänases Ühinenud Metodisti Kirikus valitseb konflikt, mis on muu hulgas ajendatud vaidlusest inimese seksuaalsuse üle. Kas Piibli autoriteet ületab inimkogemuse kaalu? Konservatiivid rõhutavad Pühakirja õpetuse primaarsust usu ja praktika mõõdupuuna, nagu seda mõistis John Wesley ja nagu seda endiselt kinnitab Ühinenud Metodisti Kiriku kord. Inimkogemus aitab mõista Pühakirja uuest vaatenurgast, kuid sellel on tõeväärtus vaid siis, kui see pole vastuolus Pühakirjaga.

Peamine vastuväide sellele arusaamale tugineb veendumusel, et Jumal ilmutab end võrdselt nii Pühakirjas kui inimkogemuses. Viimase kaudu ilmutatavat jätkuvalt uusi Jumala tõdesid, mis võivad ületada Pühakirja autoriteedi ja olla sellega isegi vastuolus. Väidetakse ka seda, et kuna Püha Vaim inspireerib tänapäeval kristlasi samavõrd nagu kunagi Piibli autoreid, annab see täna inspiratsiooni kaudu inimkogemusele Pühakirjaga võrdse kaalu.

Siin on tegemist põhimõttelise teoloogilise vastasseisuga, mille lahendamisest sõltub kiriku ühtsus tulevikus.

Allikad:

1. Bullen, Donald A. A Man of One Book? John Wesley’s Interpretation and Use of the Bible. Studies in Evangelical History and Thought. Paternoster, 2007.
2. Collins, Kenneth J. Piibellik tee päästeks. Wesley teoloogia tuum. Tõlkinud Priit Tamm. EMK Teoloogiline Seminar, 2019
3. Green, Joel B., Watson, David F. (toimetajad). Wesley, Wesleyans and Reading Bible as Scripture. Baylor University Press, 2012
4. John Wesley’s Journal. http://www.godrules.net/library/wesley/wesley.htm.
5. Jones, Scott J. John Wesley’s Conception and Use of Scripture. Kingswood Books, 1995.
6. Maddox, Randy L., Vickers, Jason E. The Cambridge Companion to John Wesley. Cambridge University Press, 2010.
7. Tyson, John R. The Way of the Wesleys. A Short Introduction. W. B. Eerdmans Publishing Company, Grand Rapids, Michigan, 2014.
8. Weeter, Mark L. John Wesley’s View and Use of Scripture. Wipf & Stock, 2007
9. Wesley, J. John Wesley 52 jutlust. Tlk Priit Tamm. Eesti Metodisti Kirik, 2018.

Artikli foto: Aaron Burden @ unsplash