Eesti Entsüklopeedia järgi on kogemus konkreetses elusituatsioonis omandatud teadmine ja oskus teha või tegutseda. Mõnda olukorda sattudes on just meie kogemus või selle puudumine aluseks meie tegutsemisele. Mida rohkem on kogemusi, seda teadlikum ja reeglina ka tulemuslikum on meie käitumine. Ladinakeelne sentents experientia est optima rerum magistra viitabki just sellele – kogemus on parim õpetaja. Me võime paljusid asju küll raamatust lugeda või meistri kõrval seistes õppida, ent tegeliku teadmise ehk kogemuse omandame siiski vaid ise midagi tehes, nähes või tundes. Ka selle puhul on lakmuspaberiks aeg: esmane kokkupuude võib meile anda küll teatud kogemuse, ometi ei suuda see võistelda üha korduvast protsessist saaduga.
Kogemus on midagi, mida on ajast aega ikka hinnatud. Piisab vaid põgusast pilgust internetiportaalis olevatele töökuulutustele, kus tunnustatud telekommunikatsioonifirma võtab tööle IT-spetsialisti, kellel on varasem töökogemus selles valdkonnas; mitut eesti keskmist palka teeniva projektijuhi kohale kandideerides tuleb töösoovijal ette näidata varasem töökogemus samas ametis jne. Isiklikule kogemusele on raske midagi vastu panna. Olles teatud olukorda ikka ja jälle läbi elanud, suudad teisi paremini aidata, sest … sa oled seal juba olnud. Eelnevat kristlikku konteksti pannes saame seega öelda, et Jumala kohta on võimalik paljutki teada saada Piiblit lugedes, aga tegeliku kogemuse saame Jumalast üksnes siis, kui võtame Jeesuse vastu oma isikliku Päästjana ning hakkame otsima lähedast osadust Jumalaga.
Ligi kolm sajandit tagasi pidas metodismi rajaja John Wesley 1741. aastal jutluse teemal „Peaaegu kristlane“, kus ta suuresti just isiklikule kogemusele tuginedes näitas, kust jookseb piir „peaaegu kristlase“ ja „täieliku kristlase“ vahel. Siinkohal tasuks korraks peatuda ja küsida, miks see ülepea tähtis on. Kas ei piisa sellest, kui ma olen lihtsalt hea inimene, aitan jõudumööda teisi ning käitun ausalt ja viisakalt? Tegelikult on see elu ja surma küsimus, sest olles „peaaegu kristlane“ ja mitte enam, pole meil mingit abi Jumala ees. Kordan veel kord Wesley sõnu: olles „peaaegu kristlane“ ja mitte enam, pole meil mingit abi Jumala ees. Jumala poolt pakutava igavikuga võrreldes on elu maa peal üürike. Seetõttu on lausa eluliselt tähtis teada, kust jookseb „punane joon“, mis määratleb meie paiknemise ühel või teisel pool igavikulist telge. Vaevalt soovib keegi meist pidama jääda poolel teel, vaid meie kõigi siht on jõuda kord taevasesse koju.
Wesley kolme sajandi tagune sõnum kostab sama aktuaalselt ka tänasel päeval. Usun, et neid karme sõnu ei öeldud mitte kellegi paikapanekuks, vaid selleks, et äratada inimesi üles rahulolumullist, milles viibides nad ekslikult arvasid, et nendega on kõik hästi, nemad elavad ju Jumalale meelepärast elu.
Millised on siis märksõnad, millega Wesley defineeris „peaaegu kristlast“?
Esmalt ausus. „Peaaegu kristlane“ on aus selles mõttes, nagu maailm seda mõistab. See on midagi, mida inimesed üldjuhul üksteiselt ootavad ja millele vastavalt reeglina ka käituvad. Näiteks oleme üksteise suhtes õiglased, ei varasta ega peta teisi ning käitume ühtviisi ausalt nii tuttavate kui võõrastega. Teiseks rakendab „peaaegu kristlane“ oma elus tõde ja õigust. Ta vaatab negatiivselt nende peale, kes valetavad, laimavad ja teisi taga räägivad. Inimlikult on klatšimine ju kerge tulema. Kaasaja kontekstis on tagarääkimine ja üksteisele ärategemine kolinud internetti, kus anonüümsus kergesti kiusatuse tekitab. „Peaaegu kristlane“ midagi sellist ei tee, ta on valmis pakkuma armastust ja abi määral, mis teda ennast eriti ei kahjusta. Mis tal tükki küljest ei võta, sellest on ta valmis teiste heaks loobuma. „Peaaegu kristlast“ iseloomustab veel üks tähtis omadus: ta elab ja käitub jumalakartuse näoga, teisisõnu – ta on kristlane väliselt. Praktilises elus tähendab see, et ta ei tee midagi, mis on vastuolus Pühakirjaga, seal kirjapandu on tema jaoks „jah“ ja „aamen“. Ta ei vannu ega võta Jumala nime asjata suhu, abielu on tema jaoks püha ning ta püüab kõigiti vältida seda, mis võiks teda ahvatleda ebapuhtusele. Ta hoidub alkoholist ja meelemürkidest, väldib tüli ja riidu ning proovib teistega rahus elada. Ta elab kristliku printsiibi järgi, vältides tegemast teistele seda, mida ta ei taha, et talle endale tehtaks. „Peaaegu kristlast“ ei saa süüdistada selles, et ta pole valmis teiste nimel pingutama. Ta soovib inimesi aidata ning on valmis panustama nii oma aega kui jõudu, olgu siis manitsemiseks, õpetamiseks, julgustamiseks või lohutamiseks. „Peaaegu kristlane“ mitte üksnes ei soovi teha head, vaid ka teeb seda. Peale selle käib ta regulaarselt pühakojas, võtab tõsimeelselt osa armulauast, peab oma igapäevaseid palveid ning võtab isikliku aja Jumalaga olemiseks. Tal on tõesti jumalakartuse nägu.
Üks asi veel, ilma milleta poleks kõigel eelneval mingit tähtsust: „peaaegu kristlane“ on siiras. Sest kui ta teeks kõike eelpoolkirjeldatut ebasiiralt, siis oleks ta silmakirjalik ka selle maailma silmis. Aga ei – ta usub siiralt, mida teeb, ning soovib kõigiti teha Jumala tahtmist.
Just sellist elu elas enda sõnade järgi aastaid ka John Wesley. Oma tegevuses püüdles ta kõigiti täiuslikkuse poole. Anglikaani kiriku preestrina ta jutlustas, teenis teisi, käis vanglates virelevatele inimestele ja vaestele lootust ning usku süstimas. Kõik tema püüdlused ja teod olid siirad ning kantud heast eesmärgist. Ometi tundis ta oma südames, et midagi väga tähtsat on puudu.
Metodistide jaoks nii tähendusrikkal päeval, 24. mail 1738 osales Wesley osadusgrupi tunnis Aldersgate’i tänaval. Kuuldes ette loetavat Martin Lutheri eessõna Pauluse kirjale roomlastele, täitus tema süda imelise soojusega. Esimest korda elus mõistis ta selgelt, et Kristuse peale oma lootust pannes saab ta vabaks oma pattudest, sest Kristus on surnud igaühe eest, ka tema eest, ning päästnud ta patu ja surma seadusest. Wesley, kes oli alati uskunud Jumalat oma peaga, tunnetas nüüd oma Lunastaja ära ka südamega. Wesley kogemus on hea näide sellest, kuidas on võimalik teha kõike heas teadmises, siiralt ja pühendunult, ometi sealjuures Jumala lunastustööd mõistmata.
Kust siis ikkagi läheb joon „täieliku kristlase“ ja „peaaegu kristlase“ vahel? Vastuse sellele leiame Piiblist. „Täielikuks kristlaseks“ olemise nurgakiviks on jumalaarmastus, suurim meile antud käskudest: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!“ (Mt 22:37). Milline imeline tunne, kui meie süda, mõistus ja tunded on täidetud armastusega Jumala vastu! Sellest saab lähtekoht ja katalüsaator meie elule, mõtetele ja tegudele. Jumala armastusega täitudes hakkab see meist välja voolama ning siis näevad ja kogevad seda ka inimesed meie ümber. Kui oleme täis armastust Jumala vastu, siis ei igatse me enam millegi muu järele, kõige vähem maailma ja selle himude järele. Wesley sõnul on „maailm Jumalaga täidetud inimese jaoks risti löödud ja tema maailmale“. Ta on siis risti löödud liha- ja silmahimule ning elukõrkusele. Teine „täielikuks kristlaseks“ olemise tunnus on ligimesearmastus: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mt 22:39). Jeesus näitas oma eeskujuga, et iga inimene siin maailmas on meile ligimene – mitte ainult meie sõbrad, vaid ka meie vaenlased ning isegi Jumala vaenlased. Sest Kristus tuli meie kõikide pärast, suri meie kõikide eest ning tõusis üles surnuist meie kõikide pärast. See on armastuse eeskuju, mille Kristus meile jättis. See on armastus, millest Paulus kirjutab nii imeliselt oma kirjas korintlastele (1Kr 13. ptk). Siinkohal üleskutse: kui teinekord on meel mõru kellegi peale, kes on meile haiget teinud, siis proovigem lugeda neid armastusest kõnelevaid ridu, mõeldes samaaegselt selle inimese peale. Kas südames toimub muutus? Inimlikult me seda teha ei suuda, küll aga Jumala abiga.
Veel üks punkt, mis juba eelnevas sisaldub, ent mis on ülimalt vajalik „täielikuks kristlaseks“ olemisele – meie usk Jeesusesse. „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu,“ kinnitab Ristija Johannes (Jh 3:36). Sama kinnitab ka Jeesus, öeldes, et „kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu“ (Jh 5:24). Kogu oma lootust Kristuse peale pannes ei lähe me kohtu alla, vaid läheme surmast ellu. Siin on tähtis tähele panna, et meie usul oleksid ka reaalsed tulemid. Usk, mis ei too kaasa meeleparandust ja armastust ega pane meid tegema häid tegusid, ei ole mitte elav, vaid surnud usk. Piibli järgi usuvad ka kurjad vaimud Jeesust, tema surma ja ülestõusmist, ometi jäävad nad üksnes kurjadeks vaimudeks ning kinni oma neetud seisundisse, kuna neil puudub kristlik usk. Seega ei tähenda kristlik usk mitte ainult seda, et me usume Pühakirja, vaid ka seda, et inimene päästetakse igavesest hukatusest üksnes Kristuse abiga. Kristuse kaudu on sinu ja minu patud andeks antud ning meid on Jumalaga lepitatud. Lõpetuseks ütleb Wesley, et inimene, kellel on usk, mis Jumala väega puhastab südame kõrkusest, vihast ja ülekohtust, usk, mis täidab südame armastusega Jumala ja ligimeste vastu, usk, mis soovib teenida teisi ning mis kiitleb Jumalas ja teeb Jumalale meelepäraseid tegusid – selline inimene pole mitte „peaaegu kristlane“, vaid on „täielikult kristlane“.
Vaadates ülaltoodule, tasuks endalt ausalt küsida: millise inimese moodi mina täna olen? Kelle peale ma loodan? Kas mu südames on Jumalale kohta? Kas ma järgin ka tegelikult mulle antud armastuse käsku ligimese vastu? Kas ma armastan oma ligimest nii, nagu Kristus on mind armastanud? Kas ma olen kindel, et Kristus suri ristil ka minu pattude eest? Kas ma arvan või olen kindel? Kas minu päevades on kohta Jumalale? Need on rasked, aga edasiviivad küsimused.
Kui sa koged oma elus perioode, mil on raske küündida isegi „peaaegu kristlase“ tasemele, siis tea, et Jumal on sind avasüli ootamas. Ta on meile kinkinud veel soodusaega, et saaksime teha elumuutva otsuse ning võtta Kristuse oma Lunastajana vastu. Veel on aega saada täidetud Jumala armastusega, millel on reaalsed tagajärjed. Ära lükka seda otsust tulevikku, vaid tee see ära täna, kohe!
