Olen suurema osa oma elust elanud külas. Väikestes kogukondades, kus inimesed üksteist teavad, on külajutud varmad tekkima ja kiired levima. Pahatihti on külajuttudes rohkem väljamõeldist kui tõde.
Toon paar näidet. Kui meie kogudusega liitunud perekond asus samasse piirkonda elama, läks liikvele jutt, et kogudus ostis neile korteri. Tädi töökohas mulle tehtud ekskursiooni järel levisid jutud, et asun seal tööle. Kumbki järeldus tõele ei vastanud. Inimeste fantaasia aitas täita puuduvad teabelüngad ja panna väikestest infokildudest kokku tervikliku teooria, mida tõe pähe levitama hakati.
Sotsiaalmeedia ajastul on „külajuttude“ ehk ebapiisava info põhjal valede järeldusteni viivate teooriate levik mastaapsem: alternatiivsed „tõed“ ja vandenõuteooriad levivad kiiresti ja globaalselt, tekitades seetõttu usutavuse tunde. Oleme jõudnud tõejärgsesse (post-truth – pärast tõde) ajastusse, kus „ekspertsus „demokratiseerub“, eetrisse pääsemise lävend langeb ja faktide väärtuse mõõdikuks on jälgijate arv“, nagu on kirjeldanud Tartu Ülikooli sotsiaalse innovatsiooni kaasprofessor Marko Uibu1. Tema sõnul on alternatiivse teadmise ruumi aluseks karisma, sõnaosavus, aktiivsus, vaimukus ja intriig. Objektiivsete faktide ja ammendava informatsiooni puudumine ei takista lõplike järelduste tegemist. Usaldatakse seda, mida tahetakse uskuda. Meenub kampaania „Usun Andrust!“ (Veerpalu).
Elame maailmas, kus liigub rohkelt „külajutte“, milles on kujutlusvõime vilju rohkem kui tõde. Et mitte lasta end eksitada teooriatel, mis kõlavad küll põnevalt, kuid milles puudub tõenduspõhisus, on vaja kasutada Loojalt meile kingitud tervet mõistust. Lisaks maistes asjades orienteerumisele on mõtlemisvõimet vaja rakendada vaimsete asjade mõistmiseks. On see võimalik – mõistusega hoomata vaimset? Näib, et John Wesley pidas seda võimalikuks ja lausa vajalikuks. Wesley pidas intellektuaalse võimekuse rakendamist ristiusu kontekstis lausa niivõrd oluliseks, et seadis selle Pühakirja, traditsiooni ja kogemuse kõrval meie usuelu alustalaks. Mõistus tähendas Wesley jaoks intellektuaalset refleksiooni, mis ei tooda uut teadmist, vaid analüüsib muude allikate – Pühakirja, traditsiooni ja kogemuse – kaudu saadavat teavet.
Mõistusest, tarkusest ja arukusest võib Piiblist lugeda kui väärtustest. Küllap see Looja kingitus – mõistus – on praeguses tõejärgses ajastus hädavajalik, et hoiduda eksiteedest ning täita kõige tähtsamat käsku: armastada Jumalat kogu oma südame, hinge ja mõistusega (Mt 22:37).
Foto: Canva+ChatGPT
