Iisraelis võib küsimusele „mida te praegu teete?” kuulda tihti vastuseks väljendit „osim haim“, mis otsetõlkes tähendab „teeme elu” või „naudime elu”. Me ei saa valida, mis ajal me elame, aga meist sõltub, kuidas me oma elu elame. Ajalooperioodid on tsüklilised: alati on olemas algus, seejärel hiilgeaeg (õitseng), aga siis tuleb loojang. Selle tsüklilise seaduse andis meie maale Jumal: „Niikaua kui püsib maa, ei lõpe … suvi ega talv, päev ega öö.” (1. Moosese 8:22). Kui kaua? Nii kaua, kui tuleb Jumala riik maa peale. Aga sellest päevast ja tunnist teab ainult Issand Jumal.
2023. aasta novembris täitus EMK Paldiski kogudusel 30. tegutsemisaasta. See ei ole lühike aeg, nende aastate jooksul on toimunud ja muutunud palju. Kuid enne kui alustada koguduse looga, oleks õige veidi tutvust teha Paldiski linna ajalooga.
XIV sajandil paiknesid Pakri poolsaarel rootslaste kalurikülad. Pärast Eestimaa vallutamist Põhjasõjas tegi Peeter I siin 1718. aastal algust sadama ehitamisega. Poolsaarele ehitati veel sõjaväeasula, laevatehas ja Peetri maja. Aastal 1724 sai valmis esimene teadaolev tuletorn Pakri poolsaarel (1890 valmis kivist tuletorn, mis on Eesti randade kõrgeim). Sel ajal ehitati üles ka püha Georgi kivikirik, mis on säilinud tänapäevani. Sadama ehitust ja inseneritööd juhatas hiljem teiste seas ka Puškini vaarisa Abram Hannibal.
1762. aastast kandis asula nime Baltiiski Port (Balti sadam), hiljem Baltiski. Eesti Vabariigi ajal nimetati Baltiski 1933. aastal ümber Paldiskiks.
1912. aastal leidis Balti sadamas aset imperaator Nikolai II ja keiser Wilhelm II kohtumine.
Nõukogude ajal muudeti Paldiski uuesti Balti laevastiku baasiks. Sellest sai kinnine sõjalinn, kuhu kedagi ilma eriloata sisse ei lastud. Siin asus allveelaevastiku õppekeskus ja kaks tuumareaktorit.
30. augustil 1994 lahkus siit viimane Vene sõjalaev ja linn avati. Tuumareaktorid suleti ja demonteeriti. Peale Vene sõjaväelaste massilist lahkumist jäi linn inimestest tühjaks. Esines majadesse sissemurdmist ja röövimist, linna infrastruktuur oli kasutuks muutunud.
Just sel raskel ajal sündis Paldiskisse metodisti kogudus. Kuid juba varem, 1980. aastatel hakkasid mõned Paldiski linna naised, nende hulgas Maria Gureeva ja Maria Skvortsova, külastama Tallinna metodisti kogudust. 1990. aastate alguses kutsusid nad Paldiskisse Tallinna koguduse pastori Georg Lanbergi, kes nõustus ja tuli kohale. Koos teiste usklikega korraldati evangeelne üritus. 50 aasta jooksul ei olnud selles linnas kordagi midagi taolist korraldatud. Kõige sobilikum koht oli selleks tolleaegne ohvitseride maja, mis mahutas 800 inimest. Linna administratsioon ja maja juhtkond ei olnud ürituse vastu. Suur evangeelne üritus toimus 1992. aasta kevadel. Osalesid Tallinna vene koguduse noored, koguduse koor ja mõned Eesti Kristliku Nelipühi kiriku liikmed. Saal oli peaaegu täis. Huvi oli suur. Teenistuse lõpus tulid paljud inimesed eestpalvele sooviga muuta oma elu.
Sündmusele järgnes otsus rajada linnas metodisti kogudus. Seni tegutses siin ainult luteri ja õigeusu kirik. Raske töökoorma võttis enda õlgadele Tallinna koguduse noortetöö juht German Sõtšev, kes osales ka esimesel evangeelsel üritusel. German oli Odessa lähedal asuva baptistikoguduse piiblikooli vilistlane.
EMK Paldiski kogudus asutati 10. novembril 1993. Mõni kuu varem oli ka EKNK Paldiskisse oma koguduse asutanud. See oli eriline vaimse elu tõus. Nelipühi ja metodisti kiriku jumalateenistused toimusid eri kohtades ja eri ajal, seetõttu tekkis olukord, kus ühed ja samad inimesed käisid nii ühes kui ka teises koguduses. Selliseid inimesi oli tervelt 50, kellest oli raske aru saada, kumba kogudusse nad kuuluvad. Esimestel aastatel rentis metodisti kogudus jumalateenistuste läbiviimiseks ruume mitmes eri kohas: koolis, hotellides ja Punase Risti ruumides.
1994. aastal määrati Paldiski koguduse karjaseks Keila koguduse pastor Viktor Batšinski. Viktori mälestuste järgi ei olnud Paldiski koguduse teenimine kerge. Inimeste vaimne huvi kahanes pidevalt. Tallinna vene koguduse noored käisid aeg-ajalt Paldiski tänavatel jutlustamas. Nad rääkisid kohalikele Jeesusest ja kutsusid inimesi kogudusse, kuid rahvas tundis vaimulike küsimuste vastu järjest vähem huvi.
Ka koguduse elu oli keeruline. Osa inimesi käis koguduses nagu klubis, teised humanitaarabi saamise eesmärgil. Mõnele oli see nagu meelelahutus: kohale tuldi selleks, et omavahel juttu ajada. Lisaks oli mõne koguduse liikme käitumine takistuseks, et inimesed kirikusse tuleksid.
1999. aasta lõpuks oli koguduses 20–30 liiget. Kuna noortetööd ei olnud, sõitsid noored peale teenistust Keila koguduse noorte kokkusaamistele. Keila noored aitasid Paldiski kogudust muusika ja tunnistamisega, aga kaugemale koostöö ei arenenud.
Alates 1999. aasta detsembrist kuni 2021. aastani teenis Paldiski kogudust Boriss Zujev, kes oli samal ajal ka Kohila koguduse pastoriks. Kahjuks olid paljud selleks ajaks kogudusest ära läinud, kui ta teenimise üle võttis.
Ühe Ameerika koguduse (First United Methodist Church of Ann Arbor) abiga osteti kesklinnas Adamsoni 9 asuva elumaja keldrikorrusele kogudusele ruumid. Tänu koguduse tublidele naistele ja mõnele abimehele Tallinna kogudusest said ruumid värskelt remonditud. Ehitati üles saal jumalateenistuse pidamiseks, ruum pühapäevakoolile ja kabinet. Siiski on pooled ruumid siiani remontimata ja kehvas seisus. Alles 2023. aastal veeti sealt välja 20 kuupmeetrit prügi.
Ilma Jumala Püha Vaimu abita poleks selle koguduse sünd ja areng Paldiski linnas võimalikuks saanud. Tänu kuulub ka nendele paljudele inimestele, kes põlesid soovist see püha töö ette võtta. Nimetan siinkohal mõned, kellest võiks palju rääkida: German Sõtšev, Viktor Kotovski koos abikaasaga, Andrei Davõdov, Vladimir Meldri, Georg Lanberg abikaasaga, Maria Gureeva, Maria Skvortsova, Anna Kadema ja Olga Komok; pastorid Viktor Batšinski ja Boriss Zujev koos abikaasa Ruthiga. Aga samuti need, kes hoiavad Jumala valguse küünalt tänapäeval kõrgel: Galina Karavaeva, Galina Orlova ja Tatjana Tšernjavskaja.
Alates 2021. aastast teenib seda väikest kogudust pastor Aleksandr Sorokin. Abikaasa Tatjana ja tütar Viktoria juhatavad koguduses muusikalist teenistust. Jõulude ja ülestõusmispühade ajal toimuvad linnavalitsuse hoones evangeelsed üritused lastele. Selles väga olulises teenistuses on suureks abiks Svetlana Djurjagina Ühendus Lapsed Eestis (LEÜ) organisatsioonist ning Tatjana Radomska ja mõned teised suurepärased inimesed Tallinna vene kogudusest. Jumal tegutseb inimeste südames ja linna administratsioon suhtub sellistesse üritustesse väga heatahtlikult.
„Kõigel on oma aeg,” ütles kord Saalomon. Niisamuti on ka elus kõrge aktiivsuse ja suurte tõusude aegu, aga on ka vigade aegu. Ja on aegu, kus töö pidurdub. Aga peab meeles pidama, et ei ole halbu aegu. On vähem meeldivaid hetki, aga aeg – see on alati Jumala and!
Seepärast on oluline alati elust rõõmu tunda, elada väärikalt ning usu ja armastusega teha seda, milleks Jumal on meid kutsunud: et oleksime ise päästetud, samuti meie pereliikmed ja inimesed meie ümber. Siis tuleb Jumala rahu meie südamesse.
