Sotsiaaltöö

Meil on läbi ajaloo hulgaliselt väga eeskujulikke näiteid, kus kristlased on võtnud initsiatiivi ning lahendanud mitmeid sotsiaalseid kitsaskohti ühiskonnas. Maire Latvala jutluses on toodud välja, kuidas metodisti kirik juhtis Ühendkuningriigis sotsiaalseid programme. Või kuidas eesti kirjakeel, eestikeelne haridus ja sellele järgnenud rahvuslik ärkamine on kogudustes tehtud töö tulemus – just kristlased olid need, kes nägid kitsaskohti ning tegutsesid. 

Aga kuidas see kõik puutub meie tänasesse olukorda? Emakeelne haridus on meie jaoks enesestmõistetav. Sotsiaalsete probleemidega tegeleb nüüd enamasti riik ja kogudusest tihti palju tõhusamalt. 

Psalmides kõlab üleskutse: „Laulge Issandale uus laul”. Loomulikult võib see tähendada uut muusikapala või luuletust, aga mitte ainult. „Uus laul” saab tähendada ka tegusid. Omal ajal on kristlased märganud kohti, kus ühiskondlikult kaasa aidata, ja on seda ka teinud. Aga kas omaaegsed tähelepanufookused peaksid püsima sajandeid? Kas peaksime kinni hoidma mõnest kunagisest sotsiaaltöö vormist või pigem vaatama, mis on tänase päeva kitsaskohad, millega keegi veel ei tegele? Kas meie uus laul ei võiks olla see, et võtame kristlastena lahendada ühiskonna kitsaskoha, mis on hetkeil põletavaim, aga pole saanud piisavat tähelepanu? 

Hingeline tühjus 

Üks asi, millega keegi ei näi piisavalt tegelevat, on inimeste vaimne või hingeline tühjus. Aineliste kitsaskohtadega tegeletakse agaralt ning enamasti edukalt, aga vaimsetega mitte. Psühholoogilise toe kättesaadavus on küll aina paranenud, aga see ei leevenda lõplikult tühjusetunnet, mida inimene oma hinges tajub. Psühholoogiat võib selles mõttes nimetada vaimulikkuse laadseks tooteks, mis põhineb teaduslikul lähenemisel inimese käitumismustritele ja ajukeemiale. Lisaks on kirik jätnud ühiskonnale mulje, nagu tegeleks kogudus eelkõige teoloogiliste ja filosoofiliste küsimustega, religioossete riituste läbiviimisega, ettekirjutuste tegemisega ühiskonnale, vahel ka sotsiaaltööga. Pärast paljusid vestlusi ilmalike inimestega jääb aina rohkem hinge kriipima järeldus, et millegipärast oleme suutnud jätta mulje, nagu oleks Piibli kandev sõnum kümnes käsus, mitte evangeeliumis. 

Ometi elame ajastus, kus aina enam otsitakse hingepidet. Ilmselgelt ei piisa ainult materiaalsest heaolust. 

Kuhu selles võtmes siis kristlasena oma pilk suunata? Kas jätkame tegelemist pelgalt nendega, kes tänavapildis jäävad silma räbalate riietega? Või hakkame märkama ka neid, kes on räbaldunud vaimulikus mõttes? Kui palju on neid, kes otsivad oma vaimule midagi siit, midagi sealt, püüavad riietada end sellega, mis parajasti kätte satub – natuke ühest artiklist, veidike teisest raamatust, kübeke mõne guru käest. Aga koguduses on meil puhtusest säravad vaimsed rõivad olemas, mida jagub absoluutselt kõigile. 

Latvala toob välja, et usk ja teod peavad olema tasakaalus. Aga oled sa mõelnud selle peale, et rääkimine on samuti tegu? Et evangeeliumi kandva sõnumi kellelegi selgitamine on tegu? Sest tavaliselt läheb meie mõte tegude juures eelkõige sotsiaalabi osutamise peale – tehkem midagi head. 

Usu jagamisest 

Me mõtleme, et kui räägime usu teemadel, siis jagame usku. Aga see pole tõsi. Usk on tõesti igaühe isiklik asi, mida ei saa kuidagi teisele jagada. Aga me saame jagada informatsiooni! Teavet selle kohta, millised on Piibli kandvad ideed – mitte vaid näpunäited teemal, mida tohib ja mida ei tohi, vaid kuidas saab Püha Vaim meie vaimuelule „turbokäigu“ sisse panna. Kuidas palves Jumala käest abi küsides hakkab Ta täitma meie vaimset ja hingelist tühjust. Et Jumal ei ole hea jõuluvana, kelle käest küsida pelgalt materiaalset nänni või kergeid lahendusi keerukates olukordades, vaid just vaimset ja hingelist tervenemist, mille tagajärjel saame ka oma olukorrad lahendatud. 

Aga kuidas seda infot siis jagada? Kas läheme ja räägime kõigile, et kui nad Jumalat ei usu, siis lähevad põrgusse? Lihtne, eks ole! Millegipärast ei leia sellise jutu peale keegi isiklikku suhet Jumalaga. Miks? Sest me maalisime ühekülgse pildi karistavast ning karmist Jumalast. Me ei rääkinud neile selle isiku tõelisest olemusest, kellesse „soovitame” (loe: käsime) neil uskuda. 

Pauluse kirjas roomlastele 10. peatükis on sammhaaval ära toodud, kuidas päästetakse igaüks, kes hüüab appi Jumalat. Aga et kuidas nad saaksid Teda appi hüüda, kui nad ei usu Tema olemasolu, veel vähem Tema armastust? Aga kuidas nad saaksid uskuda midagi, mille kohta neil piisavalt infot ei ole? Ja kuidas neil saaks infot olla, kui keegi neile ei räägi? 

Seega esiteks – me peame rääkima. Ja teiseks – kas me räägime Jumala olemusest, milline ta on; või räägime hoopis käskudest ja oma koguduses läbiviidavast kultuuriprogrammist? 

Kuula! 

Üks tegu on veel, mida on tarvis harjutada – kuulamine. Seda nii kristlasena isiklikult kui ka kohaliku kogudusena ning kirikuna tervikuna. Me elame ajastus, kus saame sotsiaalmeedias säutsuda ja postitada nii palju kui pähe tuleb. Aga tõeline defitsiit valitseb kaasinimese ärakuulamise osas. See on ühiskonnas täna üks peamisi kitsaskohti – mitte arstiabi kättesaadavus või töötuks jäänute turvavõrgustik, vaid kaastundlike kuulajate puudus. Hingeline tühjus ja üksindustunne on tingitud sellest, et pole kaaslast, kellega jagada oma sisemisi mõtteid ja tundeid. Säutsumine ja postitamine on odav aseaine, mis näib tühjust justnagu lappivat, aga pärast ekraani sulgemist tuleb üksindus tagasi. 

Kui meil on olemas lähedane mõttekaaslane, siis ei teki ka üksi olles seda üksinduse tunnet. Ja kuniks inimesel ei ole elukaaslaseks Jumalat, saame ja peame olema meie, kristlased, nende vahel vahemeheks. Mitte minu pastor või piiskop või keegi misjonär, vaid mina ise – kristlane, s. o keegi Jeesuse Kristuse sarnane. 

Alles kedagi ära kuulates tuleb ilmsiks meie hoolimine ligimesest. Hoolimine ei ole see, et hõõrun talle soola hingehaavadele ja tänitan, kuidas ta on ise süüdi oma probleemides, kuna ei usu Jumalat. Hoolimine pole ka see, kui ähvardan põrguga või muude halbade tagajärgedega. Hoolimine on väga paljuski mõista püüdmine ning alles seejärel sobilikul viisil ja koguses info või soovituste pakkumine. Aga taaskord: mitte oma käsitluse pealepressimine, vaid tolle inimese jaoks uutest võimalustest rääkimine, mille rakendamine või mitterakendamine jääb tema enda otsustada. 

Kokkuvõtteks 

Usk ja teod käivad tõesti käsikäes. Aga tegude mõtet tasub laiendada. Mitte vaadata ajalukku ning korrata vana laulu, vaid oma tegudega laulda Issandale uus, tänane laul. On mõistetav, et uute viiside õppimine võtab natuke aega. Aga mida varem alustame, seda varem uued laulud kõlama hakkavad. 

Loo autor on kristlane, kes õpib uusi laule koos kogudustega. Kui sind artiklis toodud mõtted vähegi puudutasid, küsi oma kogudusest eesti autorite väike vihik „Evangeeliumi isiklik jagamine”. Loe see läbi ning kutsu siinse loo kirjutaja oma kogudusse külla, et läbi arutada, mismoodi uusi laule Issandale ka oma koguduses selgeks õppida.