1960-ndatel aastatel külastasin korduvalt usklikku õde Tõstamaal. Ühel sellisel külastusreisil kuulsin kurba lugu, et keegi kohalik mees oli haigestunud vähki ja ta seisund oli selline, mille kohta arstid öelnud: „Ta ei või enam üle kolme päeva elada.” Ihu oli lagunemas, aga hing nagu poleks saanud lahkuda.
Kui õde haiget viimasel korral külastas, oli too öelnud: „Mul on kohutavad valud ihus, aga veel suurem vaev on hinges.” Õde oli saatnud tema eest palvesoove mitmesse Pärnu ja Tallinna kogudusse, aga meest külastada ei lubanud ta naine enam ühelgi usklikul. Usklikud sõbrad mõtlesid välja, et ehk naine laseb sisse kaugemalt tulnu. Selleks olin mina.
Tervitades ütles mu saatja: „Üks usklik õde on tulnud Tallinnast ja tahaks haiget külastada.” – „Ei meil ole tarvis mingeid valeusklikke,” oli naise kiire vastus. (Tema ise oli õigeusu kiriku liige.) Niikaua, kui naised õues veel rahustavalt ja lepitavalt rääkisid, tõusis minus sisemine kisendamine Jumala poole: „Issand, mida pean tegema selle nii raskes olukorras viibiva hinge heaks?!”
Sealsamas äkki saabuski vastus – perenaine pöördus korraks minu poole, näitas käega maja ukse suunas ja ütles: „No, eks minge, kui tahate. Rääkida te temaga enam nagunii ei saa, ta on juba kaks päeva meelemärkuseta.”
Suur rõõm tulvas mu südamesse. Issand oli ukse avanud. Tänasin ja astusin viibimata sisse. Madal talutuba, voodis hingeldav mees, nägu hall, ebatavaliselt tume, silmad pooleldi kinni, pilk klaasistunud nagu surnul.
Katsusin ta rinnale risti asetatud käsi – need olid soojad.
Äkki langes Jumala vägi alla kirjeldamatu võimsusega – see oli ääretu armastuse ja kaastunde jõud, miski, mis ei olnud minust, aga mis neil hetkil mind täitis. Hõikasin haigele valju häälega: „Hüüdke appi Jeesust! Tema võib teid veel päästa!” Siis palusin, et Jumala päästev arm talle osaks saaks. Taevased väed täitsid tuntavalt kogu ruumi. Jälle hüüdsin haigele neidsamu sõnu ja jälle palvetasin, asetades ühe käe ta laubale, teise ta risti rinnale asetatud kätele – ja siis see sündis – üks minu elu imelisemaid kogemusi – mehe huuled avanesid põhjatult sügavaks hingetõmbeks ja ta suust kostis üksainus sõna: „Jeesus!” See tuli kuskilt tohutust sügavikust, see mahutas endasse kogu ta jõu tagavara. Siis sulgusid huuled ja imelik tõmblus liikus üle ta näo – vabanemise naeratus. Olin ülimalt rõõmus ja tänulik. Teadsin, et ta on päästetud. Nüüd võis ta hing lahkuda, ta oli armu saanud.
Mõne tunni pärast vabastas Issand ta ka sellest paljukannatanud ihust.
Koguduste ja usklike sõprade palved olid vastatud. Au Jumalale!