Meie vaimulikud Dmitri Semjonov, Joel Aulis, Rauno Ojassoo, Maire Latvala ja Triin Tarendi jagavad mõtteid ülestõusmispüha tähendusest ning selle tähistamisest koguduses ja pere keskel.
Mida tähendavad Sinu jaoks ülestõusmispühad?
Dmitri Semjonov (Aseri kogudus): Ülestõusmispüha on võidurõõm, võit pimeduse ja surma võimu üle.
Joel Aulis (Tallinna kogudus): Ülestõusmispüha tähendab mulle kõige olulisemat püha kirikuaastas. See on rõõmus, võidukas ja helge püha – põhjus, miks olla Jumalale tohutult tänulik.
Rauno Ojassoo (Haapsalu kogudus): Jah, ma polegi sedasi mõelnud, on ju väga lühikesel ajateljel selline võimas sündmuste ahel. Jumalalapsena on mulle väga lähedane neljapäevane sündmus: tohutu lootus ja millegi suure ootus, väga sügavad mõtted ja veel sügavam osadus. Ohh! Kuid see kukub kiirelt kokku ja kõik lootused purunevad. Ka minu lootused purunevad alati, kui olen need rajanud inimlikele ootustele. Siiski kasvab reedesest kurbusest (millest tahaks kiiresti üle minna) midagi nii suurt, milleks meil sõnad puuduvad. Lootusetusest saab lootus, ülestõusmise rõõm ja kindlus: Jeesus elab, Ta on siin iga päev kuni ajastu lõpuni! Ma ei ole enam kurb ega nõutu, kui Ta ka taevasse võeti, vaid jätkuvalt rõõmus ja lootusrikas. Ülestõusmine kinnitab sünni rõõmu, et Issand on meiega, ja seda rõõmu ei saa minult keegi võtta.
Maire Latvala (Tartu vangla): Ülestõusmispühad on kirikuaasta tähtsaimad pühad jõulude järel. Need tähistavad koos eelneva kannatusnädalaga Kristuse triumfi patu ja surma üle. Samuti tuletavad need pühad eriti tugevalt meelde, kui väga on Jeesus armastanud mind isiklikult ja kogu inimkonda: „Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.“ (Rm 5:7–8)
Triin Tarendi (Jõhvi Petlemma kogudus): Ülestõusmispühad on minu jaoks aasta kõige olulisem kirikupüha. See on aeg, kui saame meenutada seda, mida Jeesus meie jaoks on teinud ja millise ohvri meie eest ohverdanud. Pühapäev on rõõmupäev, kui saame koos rõõmustada päästest ja taastatud osadusest Jumalaga. Minu jaoks on sümboolne, et Jõhvi koguduse liikmeks võeti mind just ülestõusmispühade teenistusel. Tänavu saab sellest juba 15 aastat.
Kuidas teie koguduses ülestõusmispühi tähistatakse?
Dmitri Semjonov: Meie koguduses on see päev pikka aega olnud suur pidupäev. Jumalateenistus viiakse läbi rõõmsate lauludega, me loeme Pühakirjast lõike, kuidas ülestõusmine toimus. Pärast jumalateenistust sööme suure piduliku lõunasöögi. Kõikidele kohaletulnutele kingime väikesed agape-kingitused.
Joel Aulis: Koguduses tähistame seda püha tavapärasest pidulikuma jumalateenistusega. Selle aasta ülestõusmispühal ristime ja õnnistame kogudusse meie uued liikmed. Jumalateenistusele järgnev kirikukohvik on ka ekstra pidulik. Ja sõbrad kingivad üksteisele kauniks värvitud mune.
Rauno Ojassoo: Meie kogudus tähistab ülestõusmispühi üsna tavapäraselt, loeme Sõna ja kiidame Jumalat. Kuid pärast lugemisi oleme kindlasti ühise laua taga ja tunneme, et oleme ühe Isa lapsed. Ja et Jeesus on meile kõigile läinud taevasse asemeid valmistama. Muidugi ei puudu ka munade värvimine ja nende vastastikku koksimine. Väga rõõmus aeg.
Triin Tarendi: Olulisemad sündmused toimuvad meil ühiselt venekeelse kogudusega. Reede hommikul toimub juba mitmeid aastaid ristikäik Jõhvi keskväljakult luteri kiriku juurde. Risti järel kõnnivad üheskoos Jõhvi ja Kohtla-Järve koguduste vaimulikud ning usklikud. Pühapäeval on kahe koguduse ühine jumalateenistus, kus jagavad lühikese sõnumi kõik pastorid. Jumalateenistusele järgneb pidulik lõunasöök, mille alguses süütavad mõlema koguduse ja Ukraina kogukonna esindajad koos laual küünlad. Hommikust saadik võib kuulda rõõmsaid hüüdeid: „Kristus on üles tõusnud! Jah, tõesti, Ta on üles tõusnud!“ See on tõeline ühine rõõmupidu.
Kuidas tähistatakse ülestõusmispühi Tartu vanglas?
Maire Latvala: Vanglas tähistatakse ülestõusmispühi üsna sarnaselt üldise kirikuga. Toimuvad jumalateenistused Suurel Neljapäeval, Suurel Reedel ja 1. ülestõusmispühal, vahel on ka 2. ülestõusmispühal jumalateenistus või muu vaimuliku sisuga üritus (näiteks ülistusõhtu) olnud. Ülestõusmispüha hommikul öeldakse ikka tervituseks: „Kristus on üles tõusnud!“ ja kinnipeetavatest koosnev kogudus vastab: „Ta on tõesti üles tõusnud!“ Vanglas on ülestõusmispüha tähendus ehk isegi veel selgemalt välja joonistunud: Jumala arm on olnud nii suur, et armu sai röövel ristil, kellel polnud enam aega ega võimalust Jeesusele oma vaga eluga tõestada, et ta on muutunud. Armu sai ka Peetrus, kui ta kahetses. Armu saab iga siiras Jeesuse poole pöörduja, sest Jeesuse, Jumala ainsa ja täiesti süüta Poja surm ja ülestõusmine on iga patuse lahti ostnud surma ja patu käsust: „Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses.“ (Rm 3:22b–24)
Kuidas te ülestõusmispühi oma perega tähistate?
Maire Latvala: Kõige levinumat kommet ehk munade värvimist, mida tõenäoliselt teevad paljud pered, on tehtud juba minu lapsepõlvekodus. Seda traditsiooni jätkan ka oma perega. Varasematel aegadel olen värvitud mune kirikusse kaasa võtnud, et neid siis sõpradega vahetada.
Koroonaajal lisandus aga paar uut traditsiooni, millest me pole raatsinud loobuda. Ajal, mil kirikusse minek oli piiratud ja lapsed samas veel üsna väikesed, meisterdasin mätastest, kividest ja liivast mäekünka, mille peal kolm risti. Ülestõusmispüha hommikul sai siis nihutada „koopal“ kivi eest ja ehtida „mägi“ aias leiduvate krookustega. Sel aastal on ülestõusmispühad väga varajased ja lillekeste leidmine loodusest võib olla raskendatud. Olen seda kompositsiooni teinud lauale mitu aastat ja tundub, et lastele on sellel olnud oluline tähendus. Nimelt, kui möödunud aastal oleks see ajapuudusel peaaegu tegemata jäänud, võtsid lapsed ise initsiatiivi, kogusid vajaliku materjali ja ehitasid mäekese üles.
Teine traditsioon on samuti pärit koroonaajast: olen korraldanud lastele aias šokolaadimunade aardejahi. See näeb välja nii, et pühapäeva varahommikul (või kui pean olema vanglas teenimas väga vara, siis laupäevaõhtu hämardudes) peidan aeda kümmekond šokolaadimuna. Lapsed peavad sel ajal olema toas ja akendest eemal. Lõpuks saavad nad väikesed ämbrikesed ja võimaluse aeda otsima minna. Olenemata sellest, mitu tükki keegi leiab, on kokkulepe, et lõpptulemus tuleb omavahel võrdselt jagada.
Ülestõusmispüha on rõõmupüha, samuti seostub Jeesuse tühja haua leidmine tohutult suure kingituse leidmisega – Jeesuse surnuist tõusmine on parim, mis meile iial oleks võinud juhtuda. Seetõttu tundub ka lastele rõõmsa otsimismängu korraldamine kohane.
Joel Aulis: Meie peres on traditsiooniks veeta vaikne laupäev koduselt, siis värvime lastega mune ja valmistume järgmiseks päevaks. Pühapäeval käime perega kirikus ja hiljem sööme üheskoos pidulikuma lõuna.
