Ära astu, Jõululaps, mu
ukselävest üle,
külm ja kitsas minu tuba,
ruumi siin ei ole.
Ei ma teinud jõulurooga,
kutsund külalise,
pleekind kuue varju peidan
hinge murelise.
Otsi neid, kel täna rõõmus
jõulusära palgel,
kallid kingitused kuusel,
tuba soe ja valge.
Mine eemale mu juurest,
mul ei ole pühi,
igast õnnekübemest ju
eksind süda tühi.
Väliselt ei mitte miskit
küsi ma Su käest,
kui vaid ainult osa saaksin
ühest pühast väest,
mis mu paljud patuvõlad
olematuks teeb,
kõigest kallist kõige suurem
jõuluand on see.
Tasakesi tuppa tuli
väike Jeesus ise.
Temast saingi õnnistava
sõbra imelise.
Ega talgi aset olnud,
sängiks laudasõim.
Sellest tunnist armsaks sai Tall’
halvim rahvahõim.
Kõige põlatuma juurde
läheb sünniööl,
tehes teisi õnnelikuks
lunastusetööl.
Hoides külmetavail kätel
süles Jeesuslast,
põles jõulutuledesse
kõik mu üleast.
Soojaks, puhtaks sai mu tuba,
riided lumivalgeks,
väeti hingeõhust alles
õhetamas palged.
Jõuluõhtu ainust soovi
igaüks nüüd loeb:
minu südant tahab templiks
neitsi Maarja Poeg.
Annan selle, see mu ainus
vara siin, maailmas,
kord ka jõuluküünaldena
kustuvad mu silmad,
aga Kristust leidnud süda
on ju igavene,
kaduvusest vabastas ta
Jumal – inimene.
Tahan sellest tunnistada
terve ilmale,
millist rikast rõõmu jagab
Jõululapsuke.
Laine Villenthal (1950)
