Tänu Su sõna eest, mida kui mõõka
Tohin siin kaasas kanda.
Kes jõuaks iial ta sügavust mõõta,
Lööki ta terale anda!
Aga kui tungib kord kellegi vaimu,
Läbistab sisima üdi.
Kõik ta eest paindub, ta ise ei paindu,
Kahtlus ta ees on tühi.
Pilked, mis puistatud talle peale,
Kaovad kui tolmuterad,
Kõrvalekalded – ka näivalt heale,
Kuigi kaua ei ela.
Maa ja taevas kui lähevad hukka,
Püsib Su sõna ta säras.
Oo, et veel siin, kui kõik lõpule ruttab,
Rahvas ta mõju eest tänaks!
Aino Henno
(1951)
Foto: Pexels.com
