EMK Teoloogilise Seminari esimene rektor Andrus Norak (27. märts 1958 Tallinn – 23. juuli 2011) kirjutas: „Esimene suur katse (usu)asjasse selgust saada oli püüda leida omale Piibel. Õnneks oli isa suvemaja ligidal Leesi kirik. Kirik, mille juurest ma ei pidanud lihtsalt mööda sõitma ja kohe edasi minema. Kirik oli ühe koha peal. Kirik nagu võllas kõrbes, kui viidata siinkohal Arvo Valtoni novellile. Käia ümber ja vaadata aknast sisse. Kirik, mis ei lähe eest ära ega tõmba endale häbelikult kardinaid ette.
Ja julgus muudkui kasvab. Nagu võllas kõrbes, nagu öeldud. Ja eriti siis, kui sa oled 13 ja oled just pudeli veini ära joonud ja kui sul veel kaasosaline kaasas, kelleks on su oma kauge sugulane. Kes on samuti veini joonud ja pugistab julgustavalt naerda. Ja ennäe, üks väike ruut vasakul all nurgas loksub ja on näha, et väikesed naelad, mis peaksid ruutu paigal hoidma, on kuhugi kadunud. Nagu lõks, moraalne hiirelõks, kuhu sa lihtsalt pead sisse ronima. Aga juustutükk on kiriku sees. Ja natuke loksutamist ja ruut langebki sissepoole. Sealt saab käe sisse panna ja akna haagid lahti teha. Ja ongi aken lahti. Ja oledki sa kirikus sees. Enne käid aga ühest piirist üle, milleks on aknalaud. Nähtamatust, aga väga tuntavast piirist siiski. Moraalsest piirist. Et tead küll, et teed lubamatut, aga teed siiski. Sest põnevus on suurem kui kõik muud tunded sel hetkel. Ja soov end ületada, soov ületada oma süümet ja asi ära teha. Tunne sees on aga nagu muuseumis. Ja palju huvitavaid asju on seal ka. Ja palju arvata ka et kalleid asju. Mind aga huvitasid Piiblid. Erinevalt kaasosalisest. Et saaks teada ometi, mis raamat see selline on. Ikka see uskumus, et tõde, kui ta üldse olemas on, siis peitub ta mingis kirjalikus tekstis. Et teda saab vähemalt kirjalikult väljendada. Ja piibleid on palju. Piiblid on virnas. Valisin kõige vanema, teadmata siis veel, et see oligi esimene eestikeelne. Et saan teada ja siis veel, et on kallis ka. Kaks kärbest n.ö ühe hoobiga. Peitsin selle raamatu ära ja hakkasin seda siis salaja lugema. Ikka algusest peale ja oli küll raske. Ja suve lõpuks sain siis ehk kuhugi Kohtumõistjateni ära loetud, aga palju targemaks ma ikka ei saanud. Kaevasin kile sisse mässitud raamatu talveks maasse ja proovisin järgmine suvi veel. Aga pihta ei saanud. Viisin raamatu siis linna ja müüsin Mündi tänava antikvariaadis ära. Sain 15 rubla. Lugu aga pole veel lõppenud. Aastaid hiljem, kui Piibliseltsi juhatuse liikmena Jüri kirikus seda lugu jutustasin, tuli õpetaja Ots selle jutu peale tagatoast ühe piibliga välja, mis oli sealtsamast Mündi tänava antikvariaadist paar kuud hiljem ostetud. Ja täiesti võimalik, et see ongi seesama piibel.“[1]
Minu vaimulik isa Andrus Norak oli ’Sõna-inimene.’ Andrus on rääkinud, kuidas ta lapsena ateistlikust kirjandusest kirjakohti välja kirjutas – neid, mis olid oponeerimiseks välja toodud. Kirjutas need kirjakohad välja ja püüdis neist mingit pilti kokku panna. Jumala Sõna tähtsust rõhutas ta jutlustes ja vestlustes. Ta ise valmistas oma jutlusi ette põlvedel, ägades oma koguduse eest, ise Sõna lugedes ja töötades läbi materjale, et sõnum tsitaatide kaudu laiapõhjalisem oleks. Tema leeritunnid olid praktilised, kus kõik koos kirjakohti uurides Elu Suurtest Asjadest aimu saime. Pooleteise aasta jooksul, mil minul oli võimalust Andruse piiblitundides osaleda, võtsime ühel aastal läbi Saamueli raamatud peatükkide kaupa ja teisel kõik Piibliraamatud, üks nädalas. Ka palvetundide alguses oli alati lühijutlus või sõnum. Seega jagas ta Sõna 3-4 korda nädalas (pühapäeviti 1-2 korda). Kui ma pärast seda piiblikooli läksin, polnud minu jaoks esimesel poolaastal seal peaaegu midagi uut. Ajuti aitasin isegi mõnel õpetajal mõnda kirjakohta või seost leida. Niivõrd tugev oli kodukogudusest saadud baas, mis kannab jätkuvalt.
[1] Andrus Norak, 06.veebruar 2010. Blogi „Andrus arvab.“ https://andrus.wordpress.com/2010/02/06/minu-vaimulik-elulugu-i/
