Mis ma siis ootasin või mida läksin sinna tegema? Nägema sõpru, kuulama sõnavõtte, jalutama kaunis kohas, ujuma meres. Kindlasti, aga see on teiseks. Midagi veel? Kindlasti. Otsima Jumalat, kuulama Tema kõnetust, tajuma usurahva vaimset valmisolekut (milleks? Pilvede pärast, mida palvetades alatihti nägin?).
Neil T. Anderson on kirjutanud: Sinu suurim täitumine/teostumine (ingl fulfillment) tuleb, kui avastad oma Jumalast antud unikaalsed annid ja kasutad neid selleks, et teenida teisi ja tuua austust Jumalale. Ma olen temaga täiesti nõus. Aga mis siis ees seisab – tuleb avastada oma annid, ka tunnistada neid ja teenida nii nagu Jumal juhib ja kuhu läkitab.
Suvekonverentsi peamine mõte oli: minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi… Oma sisu poolest oli see konverents erakordselt ühtne. Väga paljud sõnavõtud jooksid otsekui üksteise sisse, hilisemad kõnelejad tsiteerisid eelmisi. Püüdsime selgelt kinni selle rea: otsi Jumalat, tule Tema ligi, ole Tema ligiolus, veeda aega Temaga, siis läkitatakse sind, aga mitte enne, kui oled saanud „väe kõrgest“. Siis maailm tunneb ja näeb, et oled olnud koos Jeesusega, et kannad sõnumit, mida inimesed vajavad, kannad ka väge, et tervendada ja ajada välja kurje vaime. On see kerge või raske? Ma ei tea, aga selge on, et usurahvas vajab kindlat juurdumist Jumalas, vajab Vaimu juhtimist ja vajab ka julgust. Seda viimast saime küllaga ülistustiimi teenimises: ma ei karda, vaid usaldan Sind… Oma andide äratundmist ja kasutamist toetasid ka Wesley grupid, mille arutlustes selgus, et me polegi alati kindlad oma kutsumises või annetes.
Minul oli eesõigus esimest korda teenida Aldersgate’i palvemeeskonnas. Kogunemised ühispalvele ja eestpalveteenistus olid need, millest ma sõna otseses mõttes toidetud sain. See on see sisemise täitumuse tunne, millest Anderson kirjutab. Õppisin rohkem usaldama, et Jumala Vaim tõesti juhib, annab märku ja toob selgust. Hästi suur rahu ja sisemine vaikus tuleb Jumala ligiolus, nii et sa enam oma mõtetega ei sekelda, vaid ootadki. Väga teravalt jõudis Hindrek Taavet Taimla jutlusest kohale teade: maailm vajab küpseid kristlasi, väga vajab. Et me ei oleks enam oma emotsioonide ja tujude poolt kõigutatavad, ei heitleks oma isikut puudutavate küsimuste ümber, vaid oleksime valmis teenima, igaüks oma annetele vastavalt. See on Jumala töö meis, Tema kuningriik saab ilmutatud. Ma tahaksin uskuda, et me kõik küpsesime selle laagri jooksul. Et Jumal tervendas ja varustas.
Väga puudutas vanglatöö teema. Usun, et see sai paljudele meist pideva eestpalve teemaks. Erakordsed olid noored ja lapsed. Sööki ei jõua ära kiita. Jumala töö on, et Ta toob ühtsuse ja osaduse, mis oli kogetav. On tõenäoline, et me valmistusime seal eelolevaks ajaks.
Ja me oleme läkitatud. Koguja ütleb: Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub… (11:6). Söögilauas rääkis Luule, et ta teinekord on veel augustis herneid maha pannud, et võivad veel valmida, kui kena sügis. Kodus vaatasin üle, herneid mul polnud, aga leidsin pooliku paki rediseseemneid, panin ühe väikese vao. Tundus oluline.
Kes on valmis? Kes ütleb: Läkita mind?
Imbi Herm,
Rakvere kogudus
Vähemasti üks hea asi (neid on kindlasti veel) meenutuste kirjutamisel on see, et kirjapanemise protsess paneb uuesti täpsemalt kogu sündmust meelde tuletama, kõiki kuuldud kõnesid ja lauldud laule ja peetud vestlusi üksteise järel mälust üles otsima. Suvekonverentsi moto „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Mk 16:15) on juba iseenesest kõnekas, nii praeguses ajas kui tegelikult kõigis muudes, kergemates ja raskemates aegades. Mulle meeldis konverentsi juures see, kui palju erinevad külgi võib sellisele läkitusele leida ja kui mitmetel viisidel sellele läheneda. Alati võiks ju jääda piiritletuks sellega, et on „10 lihtsat viisi, kuidas 21. sajandil evangeeliumi kuulutada“; kuid ilmselt sellist lihtsat retseptiraamatut nii suure ülesande jaoks koostada ei saa. Oli väga puudutav, et konverentsi esimese õhtu jutlustaja Stanislav Ossipov rõhutas esmajoones Jeesusega koos veedetud aegu ja vajadust Jumalat otsida – ja seda enne, kui läheme välja ja hakkame maailma muutma. Sest seda maailma ei saa ilma Jumalata muuta ja meil pole ilma Tema läheduseta ka väge. Omamoodi jätkas seda teemat ka samal õhtul toimunud Eesti Aldersgate’i teenistuse 10. aastapäeva tähistamiseks peetud koosolek. Ei saa palvetada tõsiselt sõnu „Tule, Püha Vaim!“, kui pole olnud tõsiselt Jumalaga veedetud aegu, mil tõded, et ükski haige ei tervene ega hing ei parane kui Jumal ise läbi Püha Vaimu appi ei tule.
Reede hommikuses piiblitunnis pani Anne Saluraid mõtlema, millal ma viimati Jumalale siiralt Tema Sõna kohta küsimusi esitasin. Nimelt rääkis Anne Mk 16:15 kirjakohast just küsimuste esitamise võtmes ja õpetajana võin tunnistada, kuidas küsimuste esitamise oskus, tahe ja ind õpilaste hulgas vanemaks saades järjest vähenevad. Kas see juhtub ka meiega kristlastena, et võime saavutada ühel hetkel sellise ükskõikse oleku, et miski meid enam Sõna lugedes küsima ja rohkemat teada tahtma ei pane? Ei tahaks kuidagi sellesse punkti jõuda.
Suvekonverentsi teema käsitluse laiahaardelisust iseloomustab kindlasti muuhulgas Maire Latvala seminar tervisest – terviklikust, ihu, hinge ja vaimu haaravast tervisest. Lisaks headele teadmistele Piibli näidetest tervise ja haiguse kohta, psühholoogidele tuntud stressireaktsiooni käigust ning isegi laste käitumise põhjustest, sain vähemasti mina küll kinnituse, et Jumal on huvitatud ka minu tervisest ja ma ei ole pelgalt automaatne tööriist Tema käes. Ta tahab, et Tema evangeeliumi kuulutajate vägi särab rõõmust ja on terve nii ihu, hinge kui vaimu poolest.
Laupäeva õhtune Hindrek Taavet Taimla jutlus kõnetas aga taas erinevast küljest ja pani küsima: kuidas käitun, reageerin ja mõtlen ma kristlasena erinevates olukordades ja kas peaksin püüdlema suurema vaimuliku küpsuse poole? Kas evangeeliumi kuulutus, millega kaasnevad imed ja tunnustähed, vajab vaimuliku küpsuse tunnistust ja kas ma ikka oskaks valida kolme külatäie rivis seisvate inimeste, kes terveks tahavad saada, ning presidendi helikopteri vahel, mis on spetsiaalselt mulle järele saadetud? Mille valiksite teie? Kas see sõltub olukorrast? Ja kas siin tuleb välja ka jüngerluse ning koostöö olulisus – et oleks, keda jätta kolme külatäiega tegelema ja oleks, keda saata presidendiga kohtuma?
Vahel on aga nii, et kõige enam kõnetab ikkagi see, mis mingil viisil läbi erinevate aegade on kogu aeg südames olnud. Ma ei tea kui mitmes erinevas füüsilises ja digitaalses Piiblis olen ma kollaseks, roosaks, oranžiks, siniseks värvinud, alla kriipsutanud, kommenteerinud järgmise kirjakoha Ap 4:13: „Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.“ Olid olnud koos Jeesusega, nagu mitmed inglisekeelsed tõlked seda edasi annavad. Kõige kuulsamate ja võimsamate apostlite, kes kõige silmapaistvamal viisil täitsid Mk 16:15 antud läkitust, kõige märgatavam omadus oli OLLA JEESUSEGA. Aitäh, Üllas Tankler, seda nii süstemaatilisel ja kaunil viisil esile toomast!
Kokkuvõttes võib öelda, et olid igal viisil ilusad, kõnekad ja kosutavad päevad Aa rannas. Suur aitäh vastuvõtjatele ja korraldajatele, aitäh kõigile, kellega sai häid vestlusi peetud ja olulisi palveid palvetatud ja kõige suurem tänu Jumalale, kes kõik kõige paremal viisil kokku kombineeris.
