Eduard Alveri hauatähise pühitsemine - Raivo Nikiforov

Kaplanid kaitseliidus

Vaimulikud on alati olnud seotud kaitseliitlastega. Kui vaimulik ise ei kuulu Kaitseliitu, siis kaitseliitlase elukaare sündmuste (ristimise, laulatuse, matuse) kaudu on ta teeninud kaitseliitlast ja nii ta on olnud osa Kaitseliidust.

Kuni 1940. aastani olid kaitseliidus kaplanid kohaliku piirkonna vaimulikud, kes teenisid oma koguduse liikmeid. Sageli on pühitsemistel olnud luteri ja õigeusu vaimulik. Vabakirikute vaimulike kaasatuse vähesus oli tingitud tolleaegsest patsifistlikust maailmavaatest ning luterlaste ja õigeusklike seas levinud umbusust vabakiriku jutlustajate suhtes.i Kaitseliidu õpetajate esmased ülesanded olid lippude ja mälestusmärkide pühitsemised. Erukolonel Tõnis Nõmmik kirjutab: „Tuleb nentida, et osa kaitseliidu vaimulikest olid oma malevas ja malevkonnas vägagi aktiivsed, kuid leidus küllalt ka neid, kes tulid välja ainult siis, kui neid kutsuti. Viimaste tegevus piirdus peamiselt tseremooniatel osalemisega“. 

Eestit kaitsta soovivad kodanikud, kes astuvad Kaitseliitu, ei vaheta kogudust ja nende religioosne õpetaja on jätkuvalt tema konfessiooni vaimulik juht.

Eestis puudub riigikirik ja kaplan on isikute usuliste väärtuste tagamise organiseerija ehk erialapealik.

Sellise põhimõttega taasloodi kaplaniteenistus Eesti kaitseväes 1995. aastal ja Kaitseliidu peastaabis koordineeris kaplanite tegevust 2003. kuni 2016. aastani õigeusu vaimulik Aivar Sarapik (isa Aleksander). Kaplanite esmased ülesanded olid sarnased varasemate aastate kogemustega – lippude ja mälestusmärkide pühitsemised. Oluliseks rõhuasetuseks oli kaplani hingehoid isikkoosseisule. Kaplanitele toimusid baas-ja täiendkoolitused. Kaitseliidus olevatest vaimulikest kõik ei täitnud kaplani rolli, vaid tegutsesid lahingüksustes vastavalt oma oskustele ja väljaõppele. Rahuajal väljaõppe olukorras on sellest isegi kasu, sest koged isiklikult ametikoha rõõme ja väljakutseid. Sõjaolukorras on vaimulik Genfi konventsiooni järgi mittekombatant (isik, kes ei kanna relva ega osale vaenutegevuses – toim.) ja see seab teatud piirangud. Kaplan jääb alati toetavaks ja teenivaks isikuks, isegi sellisel juhul, kui lahingusse on jäänud alles vaid üks sõdur. Kui kaplan on jäänud lahinguväljale üksinda, siis on tema ülesandeks teostada väärikas viimne au avaldamine ning teenimise kaudu säilitada või süvendada usku ja kirge langenute lähedastes. James Van Patten kirjutab: Religioon on see, mis hõlmab inimese suhteid üleloomulike vägedega ja toob kaasa põimunud teenistuse, aukartuse ning palve või uskumuste kogumi, mis on kinnitatud usust ja kirest. Kaplani ülesandeks on inimestes olevate uskumuste, põimunud teenistuse, palve ja kire säilitamine või süvendamine, kasutades selleks temale usaldatud oskusi ja vahendeid.  

Kaitseliidu laiapindne riigikaitse lähendab üksteisele militaarset ja vaimulike tegevust. Kõik vaimulikud on oodatud vabatahtlikena panustama ühiskonna kerksusesseii ja seal on rakendust ka patsifistliku maailmavaatega vaimulikele. Lahingüksuses tegutseda soovivalt vaimulikult eeldab see erialast koolitust lahingüksuse rütmi tundma õppimiseks. Vaimulikele, kes ei soovi tegutseda lahingüksuses, planeerib Kaitseliit tulevikus veelgi olulisemat rolli laiapindse riigikaitse kontekstis, kus kaplanid saavad anda oma tugeva panuse kohaliku kogukonna (koguduse) toetuseks nii rahu-, kriisi- kui ka sõjaajal. Selleks on Kaitseliit valmis andma kaplanitele spetsiifilist väljaõpet elanikkonnakaitse, vägivallatu vastupanu ning ka psühholoogilise kaitse valdkondades.  

Metodistide kihelkonda peaks kuuluma ka Kaitseliit. 

Märgusõnad: