Lastekeskus Tähetorn – 20

20 aastat tagasi rajati lastekeskus Tähetorn. Anneli Klausson uuris Kersti Raudsepalt ja Meelis Priimetsalt, kuidas lastekeskuse tegevus alguse sai.  

Lastekeskuse Tähetorn asutaja ja juhatuse esimees aastatel 2001-2004 Kersti Raudsepp meenutab: 

Tallinna vanalinnas jalutades kohtasin mitmeid inimesi, kes silmnähtavalt abi vajasid ja kerjamisega oma elu parandada püüdsid. Joonistus välja selline pilt: pakutud söögist ei keeldunud ükski laps, küll aga täiskasvanud toidust nii väga ei hoolinudki. Teades meie metodisti kiriku hoolekandealast minevikku, samuti olles näinud ameeriklaste head tahet meid rahaliselt toetada, kasvas välja visioon pakkuda lastele, kelle kodune tugi oli nõrk, tänavatel hulkumise asemel kvaliteetset aja veetmise võimalust – sooja tuba, kus olla, arendavaid mänge, abi õppetöös, lihtsalt head inimlikku kontakti, aga ka korralikku kõhutäit koos riideabiga. Iga laps vajab hoolitsust – see sai loodava keskuse missiooniks. 

Läksin nende mõtetega superintendent Olav Pärnametsa ja venekeelse töö juhi Georg Lanbergi jutule. Mõlemad vennad olid väga toetavad. Palusin neil nimetada oma esindajad juhatusse. Sinna kuulusid koos minuga Enn Laansoo, Helvi Kruusmann, Eini Tšerenkova, hiljem ka Merle Tomberg. Lastekeskus Tähetorn avas oma uksed 2001. aasta palmipuudepühale eelnenud laupäeval, 7. aprillil. Seljataga oli 3,5 kuud iganädalasi kohtumisi juhatusega, kus panime paika missiooni, visiooni ja tegevuskavad. Sellega oli tagatud tegevuse läbipaistvus, teisalt pakkus selline vorm palju tuge alustavale organisatsioonile. Keskuse nime valikul tõusis südamesse laul: „Olgu paistmas väiksed lambid,“ mis meremeestel aitavad hädas kaldale jõuda. Inglisekeelseks nimeks saigi Lighthouse, kuid kuna asutus Tuletorn juba tegutses suhteliselt sarnasel alal, sai meie nimeks eesti keeles Tähetorn, sest ka täht näitab valgust.  

Üks esimesi muresid oli leida ruumid. Käisime koos Olav Pärnametsaga vaatamas mitmeid linna poolt pakutavaid poollagunenud rendipindu, mida oleksime ameerika vabatahtlike abil renoveerida saanud. Ühel sellisel külaskäigul ütles vend Olav, et mis me siin ikka niimoodi mööda linna otsides käime, Apteegi 3 on vaba, hakake seal lastekeskust tegema! See oli kui sülle kukkunud kingitus. Arhitekt Enn Laansoo juhiste järgi said seminarist maha jäänud ruumide valged seinad kena värvilise katte. 

Tööle said võetud esimesed lastega tegelejad – Meelis Priimets ja Julia Zagvozdkina. Hiljem liitusid Olga Klimova, Oksana Labanova, Eve Järv, Alla Gluhhova ja Tiina Peterson. Palju oli ka vabatahtlikke. Vaimulikku programmi aitas läbi viia Tabasalu noortegrupp Talvi Salmuse juhatusel ja meie oma Tallinna koguduse misjonigrupp, kuhu kuulusid Kaile Priimets, Margus Veisveer, Silvia Pääbo, Kulla-Siiri Kant ja teised, samuti paljud noored vene kogudusest. Abiks käis ka Rebeka Norak, aidates võõrustada arvukaid ameeriklaste gruppe, kellest paljud on siiani lastekeskusega seotud. 

Meie esimene laps, kelle ema poeskäigu ajaks keskusesse tõi, oli 6-aastane Hetily, kes elas Kopli liinidel väga viletsates oludes. Hiljem lisandus sealt Kopli liinidelt üks sõprusgrupp, kellest kujuneski lastekeskuse püsituumik. Alguses sai käidud ka linna pealt lapsi kutsumas, kuid pärast polnud seda enam vaja – sõna levis ja tuldi ise kohale. Kord saabus meile Maardust kamp liiminuusutajaid. Lasksime esmalt neil käed puhtaks pesta ja söötsime kõhud täis. Mitmed hakkasidki regulaarselt käima, siis juba ilma eelneva liimi manustamiseta. Nimekirja sai paari kuuga umbes 50 last, kuid püsikäijaid oli 15-20 ringis, eestlasi ja venelasi enam-vähem võrdselt. 

Meelisel oli lastega tekkinud oma kindel rutiin ja nõue – esmane oli kätepesu enne sööki, rahunemine ja väike palve.  

Söök valmis alguses kohapealses keskuse köögis, hiljem otsustasime nõudeid arvestades söögi sisse tellida. Esimesteks kokatädideks olid Leili Looden ja Eve Kant, hiljem jagas sisseostetud toitu ja aitas kasvatustöös Maie Mossin. Söögi ostsime toidulaost, palju ka annetati. Kord saadeti mulle kiri instruktsioonidega, et kusagil Järvamaal on garaaži all paar kotti kartulit ja mingu ma neile järele. Seda ma ka tegin, aga heategijat näha ei õnnestunudki. Mujaltki maalt sai toitu toodud. Kokatädide toit oli maitsev ja üle linna kuulus. Meenub, et toitu jagades küsiti ühelt lapselt salatite kohta: „Kumba ma panen?“, vastus oli: „Kõike ja ikka rohkem!“ 

Kõigile meeldisid väga ka käigud loodusesse, kuhu Meelis lapsi oma mikrobussiga viis. Ja piknikud! See oli neile midagi päris uut. Palju tehti keskuses loovaid tegevusi, joonistati ja meisterdati. Huvitav oli märgata, kuidas omavalmistatud esemed muutusid väärtuslikuks. Mõnele lapsele oli see omatehtu päris esimene oma asi. Hoolega hoiti ka lastekeskuse vara ja jälgiti, et keegi midagi meelega ei lõhuks ega määriks. Mäletan, kui neile kingiti nukumaja ja ma kommenteerisin, et küll teil ikka veab, minul ei olnud väiksena nukumaja, vastas üks poiss imearmsalt ja ootamatult: „Aga nüüd ju on!“ 

Tegevustest oli kesksel kohal abistamine õppetöös, tänapäevaselt öeldes olid lapsed enamasti hariduslike erivajadustega. Palju pinget ja huvi pakkusid ka ühismängud – aabitsamäng, mälumäng, pallide täpsusviskamine, jooks vanalinnas, mitmet sorti võistlused jms. Ülipõnevad ja populaarsed olid meie laagrid. Üks esimesi oli Vormsi saarel, kus ööbisime koolimajas. Hiljem sai kasutatud laagrites Avatud Piibli Ühingu (APÜ) materjale, näiteks Ahja misjonikeskuse väljasõidul toimusid meil 2002. aasta suvel „olümpiamängud“, kus lapsed jagunesid viie riigi vahel ja võistlesid tõsimeeli nende lippude all. APÜ poolt juhtis tegevusi Helen Neeve, vabatahtlikena lõi kaasa Marti Mäevere koos kahe sõbraga. 

Einar Norak, kes väikese vabatahtlikuna selles sportliku kallakuga „olümpiamängude” piiblilaagris osales, meenutab: „Kuigi olin ainult 11-aastane, mäletan seda Ahja laagrit väga hästi. Nii väikese poisina ma ei teadvustanud, et see on misjonitöö, ega neid noori, kes laagris olid. Siiski olin kuulnud nende taustast. Oli vahva seltskond. Hilisemas elus olen ühte-kahte neist kohanud ja ära tundnud. See oli igati kiiduväärt kogemus ja ettevõtmine. Meenub sealsamas Ahjal üks rännak suviselt soojal teel, kus kuulasime põnevil igasuguseid lugusid ja kõik tahtsid tädi Kerstiga vestelda, et tema lugusid kuulata.“ 

Palju sai koostööd tehtud lastekaitsega. Lisaks sponsoritele USAst, keda enim aitas leida Peter van Eys Nashville’ist, otsisime ka võimalusi leida rahastust kohalikult omavalitsuselt, hasartmängumaksu nõukogult ja riigilt. 2003. aasta alguses pakkuski Põhja-Tallinna linnaosa ruume praeguses asukohas Kopli 30a, kust sealne sotsiaalkeskus ära kolis. Meie töö suhtes oli tekkinud usaldus. Lahkusin 2004. aasta suvel lastekeskusest perekondlikel põhjustel ning asusin elama välismaale. Korraldasime uue juhataja leidmiseks konkursi, mille võitis loovterapeut Mall Tamm. 

Usun, et lastekeskusel on olnud oluline roll nii mõnegi lapse kasvamisel tubliks kodanikuks seeläbi, et pakkusime nende õrnas noores eas neile eakohast kõlbelist kasvatust ja hingelist abi. Ühtlasi oleme aidanud Eestimaal riski- ja tänavalaste probleemi leevendada – 20 aastat tagasi, kuni siiamaani, kuigi olud on palju muutunud. Mitmed esimesest tuumikgrupist on mu Facebooki sõbrad ja ma tunnen suurt heameelt, et nad saavad elus hakkama – käivad tööl, on tublid pereinimesed, armastavad oma kaasat ja lapsi. Kui ka ainult osal neist lastest, kes lastekeskuses tuge on saanud, on täna mõtestatum ja parem elu, nad on enesekindlamad ja elus toimetulevamad, kui ilma lastekeskuseta oleksid olnud, on see üritus väärt olnud iga pingutust. Tänan kõiki, kes selleks oma panuse on andnud! Olen tänulik Jumalale, et võisin sellest tööst osa võtta ning soovin praegustele asjaosalistele, nii töötajatele kui ka lastele jõudu, jaksu ja usaldust, et Jumalaga on kõik võimalik.  

Meeli Priimets meenutab:  

2001. aasta alguses olin oma elus teelahkmel. Just sel ajal tuli minu juurde Kersti Raudsepp suure ideega – rajada meie kiriku juurde lastekeskus. Moodustatud oli juba juhatus ja vormistatud MTÜ. Kersti arvas, et mul on hea klapp lastega ja ma võiksin sellest tööst osa võtta. Mulle see mõte meeldis, kuigi alguses ma ei võtnud seda juttu tõsiselt. Siis kutsuti mind juhatuse koosolekule, kus selgus, et olin sattunud enda teadmata töövestlusele. Pärast seda ütles Kersti, et juhatus on väga positiivselt meelestatud minu kandidatuuri suhtes. Punnisin vastu, kuna mul polnud eelnevaid kogemusi juhina, lisaks oli suur ebakindlus uue projekti käimalükkamise ees. Võtsin mõtlemisaega ja palvetasin palju. Vaatamata kõhklustele ja hirmule tundmatuse ees, otsustasin, et kui Jumal seda tööd käivitada soovib ja kuna tänavalapsed on tõesti mu südames, siis teen proovi ja annan endast parima. Tundsin suurt vastutust selle ees, kuna mind oli usaldatud kabinetti ja toolile, kus enne olid istunud sellised suurmehed nagu Olav Pärnamets ja Aleksander Kuum.  

Lastekeskuse avamisajaks määrati ülestõusmispühad, sest see on ilus ja tähendusrikas aeg millegi uue alguseks. Esimesteks töötajateks olime mina ja Julia Zagvozdkina. Olime koos palves ja seejärel vaatasime üksteisele otsa, et kuidas siis nüüd edasi? Mäletan, et tundsime end nagu „vette visatuna“ ja pidime hakkama ujuma. Järgimise kuu jooksul tuli välja töötada lastekeskuse töökava, reeglistik, tegevusplaanid ja võimalused, kuidas saada kampa vabatahtlikke abilisi. Ja veel: kust leida keskusesse erinevaid lauamänge, otsisime humanitaarabist laste jaoks riideid ja jalatseid, mida neil võiks vaja minna. Kersti tegeles finantsküsimustega ja otsis ettevõtmisele sponsoreid, kes asjale majanduslikult õla alla paneksid. 

Kui kõrvaltvaatajaile tundus, et tegeleme lootusetu asjaga, mis ei hakka toimima, siis meil endil oli lihtsalt siiras usk ja usaldus Jumala vastu, et kõik läheb nii nagu peab, sest Jumalaga koos pole lihtsalt teist võimalust. 

Juhatuse jaoks oli suurimaks küsimuseks, kuidas leiame üles need sotsiaalset abi vajavad lapsed. 1990.-ndate lõpus ja 2000. aastate alguses olid Eestis rasked ajad ja vaesuses elas palju peresid. Nn tänavalapsi ja liiminuusutajaid oli sel ajal palju ja neid võis ikka linnas märgata. Otsustasime silmad lahti hoida ja lapsi kutsuda keskuse avaüritusele. Lisaks käisid meie kiriku noored Kopli liinidel korra või paar kuus suppi jagamas ning Jumala Sõna kuulutamas. Otsustasime nendega kaasa minna, et sealsete lastega suhelda. Kohe oli meie ümber elav grupp lapsi, kes otsisid tähelepanu. Rääkisime nendega pikalt keskusest ja millega me tegeleme ning kutsusime neid avamispeole. Nad olid ülienergilised ja täiesti sõnakuulmatud ega lasknud meil minema sõita, vaid rippusid bussi küljes ja tegid pättusi, et meid kinni hoida. Saime aru, et meid ees ootav ülesanne saab olema keeruline ja täis ootamatusi, sest nad olid üsna kontrollimatud. 

Avaüritusele olime kutsunud appi ka koguduse misjonigrupi. Meil oli koostatud avamispäevaks programm laulude, mängude ja kristliku sõnumiga. Misjonigrupil oli taoliste ürituste läbiviimiseks varasemaid kogemusi Narvas ja Lõuna-Eestis. Olime valmis vastavalt olukorrale asju käigupealt ümber korraldama. Närvipinge oli suur, kuid lootus oli Jumalal, et kõik läheb nii nagu vaja. 

Juba tund enne peo algust saabus esimene külaline, väike 7-aastane Ethel koos emaga. Nad olid olnud pidevad külastajad supijagamistel Koplis. Emale meeldis väga see mõte, et ta tütar saab pärast kooli tänavatel hulkumise asemel lastekeskuses täiskasvanute pilgu all tegutseda ja ka igapäevaselt sooja söögi. 

Siis saabusid misjonigrupi liikmed koos õe-venna Kristjani ja Kristiinaga, kes olid neilt tänaval söögiraha küsinud ning niimoodi leidnud tee meie keskusesse. Tuli veel vene poiss Andrei koos kahe noorema vennaga. Kõik nad olid vanuses 6-12 aastat. Lastele meeldis meie üritus väga ja iga korraga tuli nendega kaasa uusi lapsi. Nii kujunes keskuses käijate põhituumik. Pidime kehtestama kindla korra ja päevaplaani, et asjad oleks kontrolli all. Lastel ei tohtinud olla hetkekski igav, muidu oli tulemuseks kaos. Üsna pea sai selgeks, et lapsed tuleb ka õppima panna, kodused tööd vajasid tegemist ning me leidsime endid õpetajarollist, püüdes lapsi õppimises järjele aidata. Neid tuli ka korda pidama ja enese eest hoolitsema õpetada. 

Lapsi tuli keskusesse palju, vahel võis meilt läbi käia umbes 60 last päevas – mõni tuli vaid paariks tunniks, teised veetsid seal terve päeva. Põhituumik oli aga pikka aega sama ja nendega tekkisid ka kõige soojemad suhted.  

Tihti tuli meil tegemist teha ka lastega, kes olid kodust ära põgenenud ja keda meie lapsed olid kaasa kutsunud. Siis tuli lahendada neid olukordi ja püüda seada nii, et nad jõuaksid ikka koju tagasi. Meie juures said nad kõhu täis, duši all käia ja puhtad riided selga. Paljudel lastel polnudki kodus pesemisvõimalust, nii oli meie duširuum pidevas kasutuses. 

Lastekeskuses korraldasime mitmeid huvialaringe – lapsed said tegeleda kunsti ja käsitööga, laule ja klaverimängu õppida. Samuti oli oluline füüsiline tegevus. Soojal ajal käisime alatihti pargis palli, kulli ja muid õuemänge mängimas, külmal ajal rentisime selleks võimlat. 

Pedagoogilise seminari praktikant meenutab: „Ükskord käisime kuskil spordisaalis rahvastepalli mängimas. Meelis jagas tubliduse eest preemiaks kleepse (aeg oli selline, et neid polnud kuskilt saada, lapsed olid üliväga õnnelikud). Meisterdasime lastega ka paberist nukuteatri loomi (marionette), küll oli vahva nende liikuvate loomakestega mängida ja trikke teha! Õppisime isegi mingit lihtsat näidendit, millest küll asja ei saanud.“ 

Käisime muuseumides, korraldasime orienteerumismänge, mis lastele väga meeldisid. Sõitsime ka Keila veekeskusesse ujuma, see osutus küll keerukaks, sest paljudel lastel polnudki ujumisriideid ja need tuli hankida. Ameerika sponsorid korraldasid lastele toreda päeva loomaaia ja Tivoli külastamisega, mis oli lastele suureks elamuseks. 

Söömine oli alati üks oodatud osa päevast. Enne seda oli alati kätepesu. Söögilauas tegime väikese tänupalve ja laulsime koos söögilaulu, mida alguses eriti teha ei tahetud, kuid pärast sai sellest tore traditsioon. 

Minu keskuses töötamise ajal oli meil nii rõõme kui muresid. Rõõmu oli sellest, kui nägime, kuidas lapsed arenesid, kuidas neil õppimises paremini minema hakkas; samuti nendest lastest, kelle kõne oli alguses olnud üsna ropp ja kole, aga kes muutusid viisakamaks ja meeldivaks. 

Samas tuli ette ka raskeid olukordi, kui tuli minna lapse koju vanematega rääkima, sest laps ei julgenud tagasi minna, kuna teda peksti. Esines arusaamatut hoolimatust. Oli selline juhus, kui laps helistas keset ööd bensiinijaamast ja palus nuttes, et talle järele tuldaks, sest võõrasisa oli narkootikume tarvitanud ja muutunud vägivaldseks. Nii oli vahel, et mõni veetis öö meie kodus diivanil. Kooliaasta alguses põles maha maja, kus osa lapsi elas. See juhtum õpetas lapsi pisarsilmil paluma nende eest, kes koduta jäid, ja ka oma kodude eest. Neile tuli uued elukohad otsida, samuti neile, kes elasid varemetes. Sellised olukorrad olid küll väga valusad, kuid samas andsid lapsele sõnumi, et ta pole üksi ja mis ka ei juhtuks, teda aidatakse. 

Eriti meeldejäävad ja vahvad olid lastega tehtud väljasõidud ja laagrid. Esimene laager toimus Vormsis, vahepeatusega Haapsalu metodisti kirikus. See oli võrratult tore aeg, kus lapsed õppisid üksteist tundma, üksteisega arvestama ning ise osalema kodutöödes. Sai palju lauldud, tantsitud, piiblilugusid jutustatud ja matkatud.  

Kuigi nad olid nn tänavalapsed, olid nad väga toredad ja abivalmid. Oli suur rõõm ja tänutunne, nähes, kuidas nad muutusid avatumaks ja kohusetundlikumaks. Enamik meie lastekeskuse kasvandikest rabelesid sellest madalseisust välja ning suureks saades on nad korralikud inimesed, abielus ja kasvatavad lapsi. Kõik nad lõpetasid koolid ja saavad eluga hakkama. Veel praegugi suhtleme tollaste põhituumiku lastega, kes jäid meie südame külge, ja elame nende tegemistele kaasa. 

See aeg, mis seal töötades veetsin, oli väga intensiivne ja õnnistusterohke. Tänu Jumalale lastekeskuse ja nende õppetundide eest!