Tahan jagada ühte kogemust. Käisin oktoobris perega USA-s. Minule oli see esimene kord USA-d külastada. Reisi eesmärgiks oli tegelikult algselt minu abikaasa Tarmo soov näha pilvelõhkujaid. Suurt reisieelset vaimustust või kõrgeid ootusi meil nagu polnudki. Oleksin ise eelistanud suurte linnade asemel ilmselt lõunapoolseid osariike, aga New Yorgi nägemise vastu otseselt ka midagi ei olnud.
Reisile minnes sain südamesse võtta reisilugemiseks kaasa David Wilkersoni raamat „Rist ja pussikangelased“. Loetud raamatutest on see kindlasti üks enim minu elu mõjutanud. Ja sündmused David Wilkersoni teenimistöös olid ju ka eriti alguses seotud just New Yorgiga, sellest ka see valik. Plaanisin minna Times Square’i kogudusse (kus teenis ka Wilkerson) või mõnda metodisti kirikusse. David Wilkerson oli tema raamatute põhjal juba justkui tuttav, sellest siis soov külastada kogudust, kus tema teenib. Väga kindlat plaani ei olnudki ja infot ma otseselt ei otsinud ka.
New York ise on vägagi mõtlemapanev – linn, milles inimesed ehitavad maju kõrgustesse (püüd jõuda pilvedest ja teistest kõrgemale, näidata maailmale oma suurust ja võimsust), kus on rikkust ja glamuuri, sealsamas kõrval aga vaesust ja muidugi ka armsaid kirikuid. Inimesi tervest maailmast kokku tulnud otsima õnne ja kõiges selles virrvarris on üsna keeruline õiget teed leida ja õigeid valikuid teha. Kirikuid oli esialgu üldse keeruline märgata, sest säravate reklaamide ja pilvelõhkujate vahelt need välja ei paistnud.
26. oktoobril, kui olime juba üht ja teist näinud, olid meil Tarmoga veidike erinevad plaanid. Tarmo ja tema poeg Joosep läksid lennundusmuuseumisse, mina Harlemi piirkonnas (afroameerika linnajagu, kus peamiselt elavad mustanahalised) asuvasse poodi. Olime eelmisel päeval selles piirkonnas käinud ja mul jäi lihtsalt silma üks koht, kuhu tahtsin tagasi minna. Seal aga, olles üksinda, nähes kodutuid ja narkomaane, tundsin end üsna kõhedalt ja jõudsin hakata juba pisut kahetsema, et üldse tulin.
Kõndisin rahvavoolus, järgmisel hetkel aga hüppas minu kõrvale üks noormees ja andis flaieri, kutsudes järgmisel hommikul teenistusele. Oma tunnistust tuleb jagama endine gängiliider Nicky Cruz. Mu esimene mõte oli, et oh, yes! Just eile õhtul lugesin Nickyst ja nii tore, et ta elus on. Flaierit jagav noormees ise polnud Nickyt näinudki. Mina küll. Käis ju Nicky Cruz kunagi 90. aastatel ka Eestis ja käisin tol korral ka ise teda kuulamas, vestlesime põgusalt. Minu sisse tuli aga rahu ja järgmise päeva kirikuvalik oli ka otsustatud.
Järgmisel hommikul oli väga vihmane. Flaieri järgi kohta otsides oli keeruline aru saada, kas see oli kirik või midagi muud. Läksime läbi vihma, mingil hetkel oli eriti suur vihmahoog ja hüppasime mingi katuse alla. GPS ei töötanud ja ei saanud aru, kuhu peame minema edasi. Maja numbrit vaadates aga selgus, et seisimegi õige maja ees. Tegemist oli Brooklyn Tabernacle kogudusega ja täiesti tavalise teenistustega (st mitte suure krusaadiga), kuhu oli üle aastate külalispastorina külla tulnud Nicky Cruz, kes tegelikult ise ei ela üldse New Yorgis. Nagu ma aru sain, oli Nicky selle koguduse juures ise ka mingil ajaperioodil olnud ja teeninud ja tuli nagu koju.
Istusin ja kuulasin Nicky tunnistust, tundsin Jumalat väga lähedal olevat. Mingil hetkel hakkasin mõtlema, millal Nicky Cruz Eestis käis. Seda kuupäeva ma mäletasin, sest olin andnud sel õhtul ka oma südame Jumalale – tõotanud käia koos Temaga. See oli 20. oktoober 1994. See oli täpselt 25 a (ja 7 päeva) tagasi. 25 aastat koos Jumalaga ja ma kuulen sama tunnistust! Tekib aukartus Jumala ees. Kuidas Tema juhib – LEIDA MIND ÜLES 8 MILJONI NEWYORKLASE HULGAST, et anda flaier ja kutsuda teenistusele, mis, nagu hiljem uurides selgus, asus hoopis linna teises servas (vahemaa umbes 17 km).
Kui ma 20. oktoobril 1994 tegin oma otsuse, ei järgnenud mu elus mingit märkimisväärset pööret või kõigile nähtavat muutust. Olin ju kasvanud kristlikus peres ja antud kindel otsus või tõotus on olnud lihtsalt kindlaks teadmiseks ja julgustuseks nendel hetkedel kui olen ehk kahelnud oma usus. Muidugi olulisem ühest otsusest, on käia koos Jumalaga ja kasvada Temale lähemale. Võib olla on see Nicky Cruzi tunnistus just seetõttu mind ka niipalju mõjutanud, et sain mõned aastad pärast oma tõotuse andmist südamesse teha noortetööd Võrus. Tegin kristlikku noortetööd samuti noortega, kes olid purunenud peredest, kel puudusid igasugused eesmärgid. Töö ei olnud lihtne ja kindlasti tegin ka vigu, aga samas ma armastasin neid noori ja seda tööd. Tulemusi mitte nähes oli ka kahtlusi, kas teen ikka õiget tööd või kas ma olen ikka väärt seda tööd tegema. Nüüd hiljem aga on mitmed noored võtnud ühendust ja näen seemneid, mida kunagi on külvatud…
Usun, et Jumal tahtis näidata, kuivõrd suur ja imeline on Tema plaan. Oluline ei ole, et ma olen kuidagi Nicky Cruzi või mingi konkreetse koguduse plaanis, vaid Jumala plaanis. Kui meie näeme mõtetes eilset, tänast ja homset, siis Tema võib näidata meie elu ka 25 aasta kaupa ja anda võimaluse tänada teekonna eest koos Temaga ühel erilisel teenistusel.
Kirikust väljudes paistis päike ja ilm oli soe (kuigi ilmateade lubas terveks päevaks vihmast ilma). Kuid veelgi suurem oli tänu südames.
