Tunnistus imelisest pääsemisest
Aastal 1945, kui II Maailmasõda oli lõpukorral, elasime oma perega – ema ja viis last – Saadjärve koolimajas.
Rõhumise alt hingamisse
Kasvasin maal ja olin hingelt maalaps. Olin üsna eluvõõras, elades rohkem unistustes. Mu isa tarvitas alkoholi. Meil oli katkine kodu, palju oli pahandusi ja tülisid. Mõtlesin: mina küll niiviisi elama ei hakka, tahan saada õnnelikuks. Läksin noorelt mehele. Sain 19, kui sündis esimene tütar, ja 20, kui sündis teine. Elasime
Jumal läkitab meid erinevatesse paikadesse
Jumal näeb meid igaühte eraldi – sellistena, nagu me oleme. Ta teab meie tugevaid ja nõrku külgi ja juhatab meid sinna, kus saame end tunda vajalikena ja motiveeritutena. Jumal teab, mis on meie igaühe missioon siin maises elus.
Jeesuse nime päästev vägi
1960-ndatel aastatel külastasin korduvalt usklikku õde Tõstamaal. Ühel sellisel külastusreisil kuulsin kurba lugu, et keegi kohalik mees oli haigestunud vähki ja ta seisund oli selline, mille kohta arstid öelnud: „Ta ei või enam üle kolme päeva elada.” Ihu oli lagunemas, aga hing nagu poleks saanud lahkuda.
