Tahan teile jagada enda kogemust ja mõtteid oma õpingutest ja koolielust. Lõpetasin seminari 2022 suvel. Ma võin julgelt öelda, et need kolm aastat on olnud ühed viljakamad ja huvitavamad mu elus. Palju uusi väljakutseid, uusi tuttavaid, täiesti uus keskkond. Teadmiste omandamine, õppeprotsess oli väga intensiivne ja aeganõudev, aga samas kõik, mida õppisin, oli põnev ja sõna „distsipliin“ sai hoopis uue tähenduse, et püsida graafikus ja mitte maha jääda… Võibolla tajusin seda aega nii erilisena ka seepärast, et kontrast minu eelneva eluga oli väga suur, minu viimastest õpingutest oli enne kooli tulekut juba mitmeid kümneid aastaid möödas, mul puudus õppimise harjumus. Lisaks olin veel üsna noor kristlane. Nii et kooliaega ma ei mäletanud enam ja ka Piiblit tundsin väga vähe.
Kuid ma mõistan, et need aastad on mind pöördumatult muutnud. Ma ei teadnud oma potentsiaali – mida ja kuipalju olen suuteline omandama, milliseid väljakutseid suudan ületada. Nii tuleb mulle meelde see, kui juba esimesel poolaastal oli kodutööks valida ühes aines kahe erineva ülesande vahel – need olid minu jaoks kohutavad: kas esineda raadio- või telesaates või kirjutada palve-mõtisklus Päevasõnale. Tundsin, et kohe hooga paisati mind avalikkuse ette, ma olin väga tundlik tähelepanu suhtes ja mind valdas tohutu kartus – kuidas ma hakkama saan? Kui ma ei tee ülesandeid ära, mis siis saab? Aga ma suutsin ennast ületada, Jumala abiga, julgustusega ja oma õpingukaaslaste toetusel.
Võin öelda täiesti kindlalt, et julguse seista rahvahulga ees ja kõneleda, nii nagu ma praegu seda teen, olen saanud tänu seminarile. Ma olen omandanud kogemuse, mida tähendab julgustav õpikeskkond, kus arvestatakse just minu nõrkade külgedega, mis saavad toetatud, ja minu tugevate külgedega, mida aidatakse esile tuua. Kusjuures kui ma ise ennast hindan, olen olnud teadlik oma paljudest nõrkadest külgedest ja kui küsida, mis on mu tugevad küljed, siis ühtki tugevat külge ei pruugi üldse meeldegi tulla.
Aga seminari-õpingute jooksul me kasvame Jumala tundmises, kasvame inimesena nii, et oleme valmis teenima teisi enda ümber. Me õpime mitte ainult läbi teadmiste, vaid ka läbi eeskuju ja vaimuliku toetuse. Me ei taju ise oma vaimuliku kasvu, kuid ma mõistan nagu paljud on mõistnud enne mind, et mida rohkem õppida, seda enam näed, kui palju on veel avastamata, lugemata, analüüsimata. Kuid mitte see pole kõige olulisem, kui mahukalt teadmisi ma olen suutnud omandada vaid see, kuidas kasvab võimekus taluda erinevaid raskusi, tulla läbi keeruliste eluolukordade ja olla tolerantne kaasinimeste erinevuste suhtes, säilitades rahu, mis tuleb Jeesuselt Kristuselt ja mida maailm ei suuda pakkuda.
Suured muutused maailmas algasid meie õpingute ajal 2020, Covidi väljakutse pani meid igaüht isiklikult kõvasti proovile ja viimasel kursusel õppides algas sõda Ukrainas. Muutused ja erinevad arengud meie ümber jätkuvad tohutu kiirusega. See, mis toimub, esitab meile kõigile kristlastena järjest enam uusi väljakutseid. Olen Jumalalt küsinud, mida ma saan teha? Kuidas püsida Jumalas ja mitte kaotada lootust maailma suhtes? Esiteks üheks väljakutseks, millele olen mõelnud on see, et ma ei lahustaks Jumala Sõna, tehes seda vastuvõetavamaks ja pehmemaks. Teiseks on oluline, et ma vastupidi ei kapselduks ega muutuks kinniseks inimeste suhtes, kes on meist nii palju erinevama mõtteviisiga. Palju lihtsam oleks suhelda ainult kristlastega ja sulgeda ennast maailma probleemide suhtes.
Need on äärmused, kuhu ei tahaks kalduda, tasakaalu säilitamine on väljakutse – jääda Jumala ligiollu ja samas olla olemas nende inimeste jaoks, kes vajavad toetust, et kannaksime Jumala armu sinna, kus inimesed on kahjustada saanud, katkised, lõhestunud. Aga uhkus, viha, kättemaksuhimu, vihkamine…. kas mul on võimekus näha seda, et inimene kes tundub meile pahatahtlik? Ka temal on puudu just Jumala armust. See on väljakutse. Jeesus ütles Mt 5:44: Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad…Kui Jumal on üles leidnud mind pimedusest ja olnud ülikülluslikult armuline minu suhtes, miks mitte olla armuline ja halastav oma ligimesele? Nii võib öelda, et meie elu on väljakutseid täis kogu aeg. Ja sellises maailmas, nendes olukordades kus oleme täna, on kristlased esmakordselt.
Ma alustasin oma usuteed nelipühikirikus ja see on mu kodukoguduseks siiani. Kuid nüüdseks on mu mõtteis piirid avardunud, õppides metodisti kiriku teoloogilises seminaris ja teenides oma kogudusega täna selles kaunis ajaloolises hoones, oleme üle konfessioonide piiridest – kõik Jumala rahvas koos, vaatamata koguduste teenimisviiside erinevustele. Ülemaailmne Kristuse ihu – see on võimas, et me kuulume Jumala lastena kõik ühisesse perre. Püha Vaim on üks meie kõikide ühiseks kasuks ja meis on potentsiaal muuta maailma. Jumal on meile kõigile mõistmise, tarkuse ja teadmiste allikas, saame paluda mõistvat meelt ja avatud südameid, et teaksime Tema plaani meie igaühe elu jaoks.
