Endel Rang sündis ja kasvas üles Tallinnas Pelgulinnas. Ta õppis Tallinna Pelgulinna algkoolis ja Tallinna Kaubanduskeskkoolis. 1941. aastal liitus Endel 17-aastaselt vabatahtlikuna Saksa sõjaväega ning sõdis Teises maailmasõjas sakslaste poolel. Pärast sõda ta arreteeriti ja saadeti vangilaagrisse Magadani oblastisse Kolõmale, kust ta vabanes ja naases kodumaale aastal 1956.
Endel oli kõigest 22-aastane, kui ta vangistati. Maha jäid esimene abikaasa ja 1945 sündinud tütar Elle. Elu ilusaimast ajast pidi ta tervelt 10 aastat veetma uskumatult rasketes tingimustes külmal Kolõmal. Sellel keerulisel ajal toimus Endli elus paar väga olulist muutust. Abikaasa, kes jäi väikese lapsega teadmatusse, lahutas abielu vangist, kes viibis 10 000 km kaugusel ja kelle kohta keegi ei teadnud, kas ta sealt kunagi tagasi tuleb. Aga Kolõmal sündis tema jaoks ka elumuutev otsus, mida ta pidas kuni surmani: „Jumal, kui Sa lased mul veel kodumaale tagasi minna, siis luban, et teenin Sind kogu oma elu!“
Peale kodumaale naasmist liitus Endel Eesti Metodisti Kirikuga. Varsti tutvus ta tulevase abikaasa Õiega, kellega ta abiellus 1958. aastal. Esimene abieluaasta möödus eestlaste juures Kasahstanis, siis elati lühikest aega Tallinnas. Kuna noorel abielupaaril ei olnud oma kodu, siis võeti vastu pakkumine minna elama Alaverre, kus sai kasutada väikest tühjaksjäänud maja. Alaveres töötas Endel lukksepana ja sovhoosi laohoidjana. Hiljem kolis pere 3-toalisse korterisse Alavere alevis.
Alates 1973. aasta märtsikuust teenis Endel Rang pastorina metodisti kogudust Tapal. Selles ametis oli ta surmani. Kuni pensionile jäämiseni oli ta samal ajal ametis ka Tapa MEKis (mehhaniseeritud ehituskolonn) laohoidjana.
Perre sündisid lapsed Joel, Eenok, Hermas, Mirje ja Toomas.
Endli meenutused lapsepõlvest ja noorusaastaist
Salvestatud saatesarja „Kirik Eestimaal“ raames 1999. Intervjueeris Enn Auksmann
Kasvasin usklikus kodus, kus oli palve, vaimulikud laulud ja piiblilugemine. See kõik oli iseenesestmõistetav. Elasime Tallinnas Pelgulinnas. Eriti eredalt on meeles jõuludega seotud mälestused. Pelgulinna puuhoovis müüdi igal aastal jõulukuuski. Kuigi olin poisike, lubati siiski minul jõulukuusk välja valida. Emal olid jõuluehted valmis pandud. Küünalde ja säraküünalde süütamine on eredalt meeles ja kõik see jättis unustamatud mälestused lapsepõlve jõuludest. Isa oli pillikoori juht ja kodus oli alati palju muusikat. Õppisime vennaga juba maast madalast pille mängima. Mängisime tsitrit, kitarri, mandoliini ja laulsime, tundes ise sellest suurt rõõmu.
Hiljem tuli aeg, mis tumestas lapsepõlve siira usu Jumalasse. Mul ei ole kunagi olnud küsimust sellest, kas Jumal on olemas või mitte, kuid noorusaeg viis mind Jumalast eemale. Lõpetasin Pelgulinna algkooli ja läksin edasi õppima Kaubandus- ja Ärinduse keskkooli. 1941. aastal lõpetasin kolme aastaga nelja-aastase kursuse. Selleks ajaks oli alkohol ja nikotiin juba mürgitanud mu elu. Algas sõda, sõdisin idarindel. Pärast sõda algas jooksiku elu, põgenesin KGB eest. See kõik süvendas eluviisi, mis eemaldas mind usuelust ja Jumalast. Imestan ka ise, et kõigest 17-aastasena vabatahtlikult Saksa sõjaväega liitusin. Aasta jooksul nähtud nõukogude võimu tegevus Eestis jättis traagilise mälestuse ning ajendas paljusid noori poisse liituma Saksa sõjaväega.
Tänu Jumalale, et tume vahekord Jumalaga ei jäänud siiski kestma. Tuli jõululaupäev 1946. Läksin üksi mööda lumist metsarada Vajangult Tamsalusse. Oli imeilus paksu lumega jõululaupäev. Ja lund muudkui sadas. Siis meenus mulle mu ilus lapsepõlv ja ma kohkusin äkki. Küsisin endalt: missugune on nüüd minu elu?! See oli tõsine sissepoole vaatamise hetk. Kuid mõne kilomeetri kaugusel ootasid joomasõbrad. Küsisin endalt teel olles: kas niisugused on nüüd minu jõulud?! Mäletan, et jõudsin ühe suure kivi juurde ja langesin põlvili lumme. Võtsin mütsi peast ja hüüdsin taeva poole: Jumal, too minu ellu lahendus! Sain kergendust ja sammusin edasi. Kui Tamsalusse jõudsin, siis kordus jälle sama, mis viimasel ajal oli tavaline – purjus jõulud. Just nagu midagi ei oleks teel juhtunud. Kuid siiski … see palve kivi juures oli kuulda võetud ja see muutis tõepoolest mu elu.
Viis päeva hiljem, 29. detsembril 1946 arreteeriti mind sealsamas Tamsalus. Muidugi ei mõistnud ma esialgu, et see oligi vastus mu palvele seal kivi juures. Pagari tänava õudne kelder ning Tallinna Patarei vangla, kus mind arreteerimise järel hoiti, hiljem sõjatribunal ja sealt edasi Leningradi vangla, Moskva Butõrka vangla, Kuibõševi vangilaager ning lõpuks kauge Kolõma vangilaager – see kõik oli liiga raske ja õudne, et mõista ära Jumala teed minu elus. Alles Kolõma surmalaagris hüüdsin ma Jumalat appi ning siis sündis ime: mulle avanes taevas ja saabus suur rõõm. Rahu tuli südamesse ja see on mind jäänud saatma kogu elu. See juhtus märtsis 1950. Sellest ajast tean, et mu palvet kuuldi juba kivi juures Vajangu ja Tamsalu vahelisel teel. Tean, et mu patud on mulle andestatud.
Vangis tutvusin Harri Haameriga. Ka vangilaagris pidasime jõulupühi. Seal olid jändrikud männid, mida kasutasime jõulupuuna. Pidasime jõuluõhtut koos Harri Haameri ja ühe katoliku mungaga, meiega oli veel üks mees, kes ei osanud öelda, kas ta usub Jumalat või mitte. Olime koos töökojas, kus munk töötas. Harri Haamer luges meile jõuluevangeeliumi. Need jõulud jätsid samuti erakordse mälestuse.
Õie Rangi mälestused
Endel viibis Kolõma vangilaagris 7 aastat ja pidi veel 3 aastat pärast vabanemist seal viibima, enne kui lubati Eestisse tagasi tulla.
Kodus ootasid vanemad. Ema Amalie oli Tallinna Oleviste koguduse liige, isa August vennastekoguduses pillikoori juht. Noorem vend Heino oli noorelt surnud.
Endel oli vangilaagris kohtunud mitmete usklike kaasvangidega, kellega nad said üksteisele toeks olla. Tagasi Eestis, põles Endel soovist Jumala sõna ja usku ka teistega jagada. Tol ajal käis väga palju noori metodisti koguduses Mere puiesteel, seal me kohtusime. Inimesed kogunesid tol ajal ka kodudes. Jagati Jumala sõna ja lauldi, palvetati. Endli vanemad elasid Heina tänaval. Sama maja keldrikorrusel peeti ühes korteris palveõhtuid. See oli alati rahvast täis. Püha Vaim oli ligi.
Endli juhatusel käisime noortega palju mööda Eestit ringi, nädalalõppudel sõitsime maakohtadesse või väiksematesse linnadese. Alati olid meil pillid kaasas. Endel mängis kitarri ja õpetas mind tsitrit mängima. Laulsime ja mängisime koos palju aastaid.
Me külastasime haigeid, käisime isegi pidalitõbiste juures. Tunnistasime oma usku, laulsime ja palvetasime haigete eest. 1950. aastatel ei olnud nõukogude võimule sugugi meeltmööda kogunemised ja väljasõidud, kus kuulutati Jumalat ja kus osales palju noori. Aeg-ajalt tekkisid probleemid ja Endel sai vanematelt vendadelt noomida. Aga ta süda põles ja ta ei saanud teisiti.
Abiellusime 19. juulil 1958, kuid meil ei olnud elukohta. Nii võtsime vastu kutse ühelt eestlaselt Kasahstanist. Elasime seal ühe aasta, siis oli vaja teha otsus, kas meie esimene laps sünnib Kasahstanis või Eestis. Otsustasime sõita tagasi kodumaale. Joel sündis augustis 1959. Elasime mõnda aega kumbki oma vanemate juures, mina Koplis ja Endel Pelgulinnas. Varsti kolisime Alavere sovhoosi. Maja oli väga viletsas olukorras, kohendasime seda jõudumööda paremaks. Meile sündis veel kaks poega: Eenok märtsis 1961 ja Hermas novembris 1964. Elasime seal väikeses majas 7 aastat, siis saime kolmetoalise korteri uude majja, kus elasime 5 aastat. Seal sündis märtsis 1969 tütar Mirje.
Metodisti kirikul oli vaja pastoreid Narva, Rakverre ja Tapale, Endel valis Tapa. Asusime märtsis 1973 elama kirikuga sama katuse all olevasse pastori korterisse. Seal sündis märtsis 1976 poeg Toomas. Kõik lapsed käisid Tapal koolis.
Koguduse liikmeid oli algul 31. Algus ei olnud kerge, aga me rõõmustasime selle uue võimaluse üle meie elus. Tänu Jumalale, kogudus hakkas kasvama. Igal suvel olid meil ristimised ja võtsime vastu uusi liikmeid. Endel pidas sidet vangilaagri sõpradega, kes elasid laiali üle Nõukogude Liidu ja reisis igal aastal Ukrainas, Kasahstanis, Venemaal, Valgevenes. Sõbrad külastasid ka meid.
Kui Eesti jälle vabaks sai ja piirid lahti läksid, siis tekkis meil palju uusi sidemeid lääneriikides. Õieti tekkisid sidemed juba varem, kui Eestist välja saada oli peaaegu võimatu. Meil olid sidemed Rootsi Vagnhäradi kogudusega, kuid nõukogude võim endisele vangile välismaale sõiduks luba ei andnud. Esimene reis sai võimalikuks 1988, kui ajad olid muutumas.
Südamlikud sidemed tekkisid rootslaste, norralaste, ameeriklastega. Need sõprussuhted jäid kestma kogu eluks. Rootsi sõbrad korraldasid Endlile reisi Iisraeli. Ta rõõmustas väga, et sai külastada maad, kus oli kunagi viibinud Jeesus. Koos rootsi sõpradega külastas ta 1994 oma vangilaagri asukohta Kolõmal – nüüd juba vaba mehena. See oli samuti väga suur elamus, sest ta pidas Kolõmad oma vaimulikuks koduks.
Endel pidas Tapal pastoriametit 28 aastat, kuni oma surmani 2001. aastal. Tema kõrval olen näinud, kui keeruline on see amet. Inimesed on muutliku meelega, erinevad, kuid pastor peab olema kõigile heaks eeskujuks. Tihti on olukordi, mil tekivad lahkarvamused. Kuid Jeesus näeb meie sisse ja Tema teab ja annab rahu.
Meie rootsi ja norra sõbrad aitasid väga palju, eriti 1990. aastatel, kui Eestis oli majanduslikult raske. Norra sõprade abiga ja Endli suure tahtejõuga sai Tapa kirik remonditud. Ka sellele oli vastuseisjaid, kuid Endel arvas, et Jumala koda peab olema korras.
2001. aasta jaanuaris kutsuti Endel Rootsi sõpruskogudusse külla. Seal tabas teda ootamatult südameinfarkt. Mõne päeva pärast lubati ta haiglast välja ja ta sõitis koju. 4. veebruaril soovis ta kindlasti osaleda pühapäevasel jumalateenistusel, kuigi tundis ennast veel nõrgana. Ta pidas veel kõne ja õnnistas kogudust. See jäi tema viimaseks õnnistussooviks oma kogudusele, mida ta oli 28 aastat teeninud. Juba järgmisel päeval tervis halvenes, ta viidi haiglasse ja lahkus igavikku 11. veebruaril 2001. Me saime koos olla 42 aastat, mille eest olen Jumalale väga tänulik!
Tütar Mirje mälestused
Kui mõtlen oma isale, siis esimesena meenub tema tahtekindlus olla igas olukorras ja igal ajahetkel kristlane, Jeesuse õpetuse järgija. Temas oli tung olla Kristuse tunnistaja.
Isa oli väga hea suhtleja. Ta leidis kergesti võimaluse kõigiga jutu alustamiseks. Meile lastena tundus vahel kohatu, et ta kõigiga juttu ajab ja igat võimalust kasutab, et Kristust kuulutada. Oli nõukogude aeg ja kristlased olid ametlikult ikka väga põlu all. Pean tunnistama, et mul ei olnud lapsena väikelinnas Tapal kerge toime tulla sellega, et kõik meid teadsid ja et elasime kirikuga samas majas. Samas oli kõigile teada, et oleme usklikud inimesed. Üldiselt meid aktsepteeriti ja austati, ka koolis ei olnud survet oktoobrilapseks, pioneeriks või kommunistlikuks nooreks saamiseks.
Isal oli palju sõpru väljaspool Eestit. Tema reisid olid alati suunatud Kristuse kuulutamisele. Ta oli seotud keelatud kirjanduse Eestisse toimetamise ja selle edastamisega ka mujal Nõukogude Liidus. Ma ei tea kahjuks üksikasju, sest olin laps ja selle teemaga kursis ainult väga põgusalt. Tean, et kirjandust toodi sisse, ka meie juures kodus oli Piibleid ja muud kirjandust nii eesti kui vene keeles. Mäletan ühte ukraina meest, kes oli lapsest peale halvatud ja liikus karkude abiga. Ta käis meil Tapal kümneid kordi ja toimetas samuti keelatud kirjandust edasi Ukrainasse ja mujale.
Isa oli Kaubanduskeskkoolis õppinud kirjutusmasinaga kirjutama, sõja ajal oli ta selgeks õppinud saksa keele. Me olime kusagilt saanud kirjutusmasina ning isa paljundas sellel keelatud kirjandust. Ta tõlkis ka saksa keelest. Mina õppisin keskkoolis samuti masinakirja ja olen aidanud mõnda raamatut paljundada.
Kui mõtlen oma lapsepõlvest ja oma isast, siis meenub see, et ta oli alati väga tegus. Ta korraldas koguduse asju, külastas inimesi, tal oli tohutu kirjavahetus. Ta külastas teisi kogudusi ja kutsus meile külalisi. Kogu aeg toimus midagi. Ta oli selline rahutu loomuga inimene, kes ei saanud paigal püsida. Ta ei osanud puhata. Ta pidi alati aitama, kui keegi vajas abi. Kui me autoga sõitsime ja keegi tee ääres hääletas, siis isa võttis alati kõik autosse ja ajas igaühega juttu.
Meenub minu pulmapäev. Isa soovi kohaselt oli meie pulma kutsutud umbes 100 inimest. Pruudi isana oleks ta võinud istuda rahulikult pulmalauas ja lihtsalt rõõmustada ilusa sündmuse üle. Aga ta ikka korraldas ja vaatas, et kõigil oleks istekoht ja piisavalt süüa.
Kui me Alaveres elasime, siis oli isal külgkorviga mootorratas. Ma olin siis väga väike, aga mäletan, kui vahva oli külgkorvis sõita. Meil olid väikesed valged laste kiivrid peas ja me istusime kahe- või kolmekesi külgkorvis. Varsti pärast Tapale kolimist sai isa sõiduauto Zaporožets. See oli nii pisike, kui võrrelda tänapäeva autodega. Kuid milline rõõm! Ükskord sõitsime Tapalt Võsule randa ja autosse mahtus 11 inimest, osa neist küll lapsed. Autoga külastas isa inimesi maakohtades. Mulle meeldis isaga kaasa sõita. Külastasime tihti ühte vana talukohta, kus elasid kaks õde, Selma ja Salme. Selles talumajas oli muldpõrandaga köök, ühel pool inimeste eluruumid ja teisel pool kööki loomalaut. Seal kogunesid inimesed vaimulikeks koosolekuteks. Jõulude ajal tehti seal imemaitsvaid tanguvorste.
Isa päev algas väga vara, enne kella kuut. See oli tema aeg palvetamiseks ja lugemiseks. Ta palvetas põlvitades. Meid äratas ta koolimineku ajaks, iga päev oli koos isaga hommikupalve. Saksamaalt saadeti meile saksakeelseid Loosungiraamatuid, isa tõlkis seda kogu perele iga päev.
Päevad olid sisustatud koguduse elu korraldamisega, inimeste külastamisega, kiriku remondi korraldamisega. Sellist tegusat elu elas ta kuni surmani.
On raske sõnadesse panna seda, milline eeskuju isa meile oli. Paljud asjad saavad selgeks ja hinnaliseks alles siis, kui oleme sellest ilma jäänud. Aastatega on järjest enam tähtsaks ja armsaks saanud tema eeskuju – olla alati ja igas olukorras Kristuse järgija ja Tema tunnistaja; olla alati tänulik kõige eest, mis meile elus on kingitud; armastada vaenlasi, sest sõpru on kerge armastada; Jumal näeb ja teab kõike, mida me teeme ja mõtleme. Need on põhilised õpetussõnad, mille olen isalt saanud.
Ta armastas tihti korrata: nii palju kui teist sõltub, pidage rahu üksteisega. Sedasama soovin meile kõigile.
Märts 2024, isa 100. sünniaastapäeval
