Antud kirjatüki eesmärk ei ole esitada põhjapanevaid teoloogilisi õpetusi või tuua allikatest välja teema keerulisi diskussioone ja arenguid, vaid nagu pealkirigi viitab, reflekteerida isiklikke tähelepanekuid sakramentide praktikast teatud perioodil.
Oli sügav nõukogude aeg, kui kohtusin aastal 1968 esmakordselt kristlastega metodisti kirikust. Täna oleme harjunud, et erinevad konfessioonid suhtlevad omavahel õpetuslikele rõhuasetustele suurt tähelepanu pööramata, kuid niisugusest läbisaamisest ei saa kõnelda tolles ajas. Ilmselt just seepärast ei teadnud ma midagi – peale nimetuse – ka metodistidest või nende õpetusest. Ansambel Selaga ühinedes märkasin küll ühtteist, mis erines mõnes aspektis baptistide õpetusest ja praktikast, kuid see ei näinud omavat põhjapanevat tähtsust. Rõhuasetus ansamblitöös oli eelkõige Jeesuse käsul minna maailma kuulutama evangeeliumi „kogu loodule“, ja viimane oli esikohal ka baptistide juures.
Minu kodukirikus Olevistes olid õpetuslikud küsimused selged ja üheselt mõistetavad. Näiteks ristimine: ristimisele lubati ainult neid, kes olid kogenud uuestisündi ja võimelised sellest ka tunnistust andma. Seda nimetati usuristimiseks. Metodisti kirikus kuulsin aga lasteristimisest sarnaselt luterlastega. Ei olnud ka harv juhus, kui lapsena ristituid ümber ristiti või tehti seda „usu kinnitamise“ ja „lepingu uuendamise“ eesmärgil täiskasvanueas. Samas tuldi vastu neile lapsevanemaile, kes soovisid oma lapsi lihtsalt õnnistada, nagu tegid seda baptistid Markuse 10:16-le toetudes.
Nimetatud ristimistavade teemal avaldatud Aleksander Kuuma, Heigo Ritsbeki või Priit Tamme kirjutised kinnitavad minu tähelepanekuid ja annavad edasi peetud diskussioone ning neist lähtuvaid otsuseid. Silma paistab Wesley õpetuse kesine tundmine ja ühtse teoloogia puudumine. Refereerides Ritsbeki doktoritööd: kui esimesed metodisti noored saadeti Eestist 1920ndatel õppima Maini-äärse Frankfurdi Teoloogilisse Seminari, ei näi õpetusega ristimisest probleeme olevat, kümne aasta pärast leiab kiriku ajakirjas aga juba kirjutisi vaidluste kohta lasteristimise üle. /…/ Veel kümnend edasi ei ole ristimine enam teemaks (1996, lk 116–117), II maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon Eestis panid aga piiri võimalusele saada akadeemilist teoloogilist haridust, mille raames oleks käsitletud ka Wesley teoloogiat. On mõistetav, et seepärast kannatas metodism kõige enam teoloogiliselt, mis väljenduski ühtse õpetuse puudumises sakramentidest (lk 121, 124). Oma bakalaureusetöös kirjutab Tamm: „Miskipärast on Eesti metodistid asetanud ristimisküsimused „teisejärguliste küsimuste“ alla, kuid mitte selles mõttes, et inimene ei peaks ristitud saama. /…/ Teiselt poolt hakkas aga sõjajärgsel perioodil levima nn „usuristimise“ idee, mille päritolu on järjest tugevnenud baptistlikes ja eriti nelipühilikes mõjudes EMKs 1950. aastatel“ (1998, lk 61). Niisuguste mõjude olemasolule viitab ka Kuuma artikkel „Kristus ja kogudus“ 1975. aastast, kus ta kirjutab: „Kuid siinjuures võttis Wesley sihiks mitte massidest, vaid üksikisikutest, uuestisündinud inimestest moodustada kogudused. Mitte ristimine ei teinud inimest kristliku koguduse liikmeks, vaid sünd ülevalt, Pühast Vaimust. See on olnud metodistliku ärkamise siht, moodustada kogudusi pöördunud inimestest, kes jäävad selle elavateks liikmeteks. Nagu Wesley on ise öelnud, et ta pole tahtnud luua uut õpetust, vaid uut elu. /…/ Isiklikult elas Wesley seda läbi“ (lk 28). Ka Kristlikus Kaitsjas (nr 3, lk 43) avaldatud artikkel „Metodisti kiriku iseloomustavaid jooni“ rõhub sama autor ennekõike uuestisünnile, pühitsusele ja vennalikule meelele kui metodiste iseloomustavatele joontele. Ta kirjutab: „Tihti küsitakse: Millest läheb siis Metodisti kirik teistest lahku, ja mis on temas erinevat? Võiks ütelda, et see on just tema erinevus, et temal ei ole silmapaistvaid erinevusi. Siiski tahaksin siin mainida mõnda iseloomustavat joont …“ Tõe huvides peaks siinkohal tooma esile konteksti, milles eelnev on öeldud: kiriku esmane eesmärk on kuulutada evangeeliumi, nagu Kuum artikli lõpus Wesleyt tsiteerib: „Maailm on mu kihelkond ja hingesid päästa mu elukutse.“ Kahtlemata oli Aleksander Kuum evangelist suure algustähega.
Minu tähelepanekud ümberristimise teemal on samuti leidnud kajastamist Kristlikus Kaitsjas, näiteks saksa teoloogi E. Modershoni tõlgitud artiklite seeriana „Kas ma pean laskma end ümber ristida?“ 1930. aastatel oli teema teravalt üleval ja ümberristimised sagedased, millel Ritsbek oma uurimuses ka peatub (lk 120). Tõenäoliselt tõstatus teema üles nende jaoks, kes tulid luterlikest kogudustest või olid lastena ristitud.
Erinevusi baptistidega panin tähele ka armulauatalituses. Olevistes olid need ainult koguduse liikmetele (e baptistidele) ja leiba murti ning karikat jagati Issanda surma mälestamise tähenduses. Mäletan aga, et lauale tuleku eelduseks oli „korrastatud vahekord Jumalaga“. Olime siis omaenese hindajateks, kas kõlbasime Issanda surma mälestama või mitte. Kuid sama ettevaatlikkust kohtasin ka metodistide juures, kus kogudusevanemad pidasid oma kohuseks kanda karja eest hoolt, et need enestele „nuhtlust ei sööks ega jooks“ (1Kr 11:27–29). Samas nimetati toimingut, mida viidi läbi eraldi teenistusena, armulauaks ja see oli avatud kõigile, konfessioonist sõltumata. Niisiis tõstatus küsimus, kas armulaual „üksnes armust“ osasaamine polnud mitte tingimustega arm (?). Minu arvates läks see lahku nii Jumala eneseilmutusest Jeesuse lunastustöös kui Wesley arusaamast Kristuse lunastuse rakendusprintsiipidest. Pikemalt peatumata siin vaid üks mõte. Oma raamatus sakramentidest tsiteerib Ole Borgen Wesleyt: Issanda laud (Lord’s Supper) oli Jumala poolt määratud vahendiks, mis inimestele vastavalt nende vajadustele jagab kas ennetavat (preventing grace), õigeksmõistvat või pühitsevat armu (1985, lk 194).
Nii ühinemine Ühinenud Metodisti Kirikuga kui teoloogilise seminari avamine kiriku töötegijate harimiseks metodistlikus vaimus on kahtlemata toonud õpetusse ja praktikasse selgust, kuid paratamatult peab tõdema, et konfessioonidevaheline hea koostöö ühise eesmärgi nimel eesti rahva evangeliseerimiseks ei ole vaba ka (just metodistide ja nelipühilaste juures) vastastikustest mõjutustest. Kuid teistpidi, kas pole see väga metodistlik, kui tsiteerida Wesleyt ennast: „Kui sinu süda on minu vastu sama puhas kui minu süda sinu vastu, siis ulata mulle oma parem käsi ja ärgem hakakem arvamiste pärast lõhkuma jumalariigi tööd“? Viimane kõlab läbi paljude artiklite kiriku ajakirjas, mis on minugi tähelepanek metodisti kiriku liikmeks oldud aastate jooksul, aga samuti avaldatud artiklites metodismi algaastatest alates. Kuum nimetab seda vennalikuks meeleks, mis metodiste iseloomustab, ja on talle isiklikult kõige armsam joon. (Kristlik Kaitsja, nr 3, lk 44)
Põhjalikumalt on kahest sakramendist metodistlikus käsitluses kirjutanud Tarmo Lilleoja ajakirjas Koduteel (vt Koduteel nr. 147, detsember 2022).
(isiklite tähelepanekute ja kirjalike allikate põhjal, Anne Saluraid)
