Kolm iidset Jõululaulu
Ja Maarja ütles: „Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad. Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt. Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust, nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti.” Lk 1:46-55.
Kristuse sünd tähendab meie jaoks, et miski pole liiga väike ega liiga kättesaamatu Jumala jaoks. Miski pole nii väike, et Jumal ei saaks sellest teha midagi suurt. Miski pole nii võimatu, et Jumal ei saaks selle kaudu luua midagi ilusat. Miski pole nii lootusetu, et Jumal ei saaks selle kaudu luua midagi võrratut ja kaunist. Midagi sellist on kolme iidse kiituslaulu sõnades. Loe edasi