2017

Kümnis on oluline ja ilus osa kristlikust elust, aga kui ma oleksin metodisti kiriku peapiiskop, annaksin välja seaduse, mis keelab korjanduse kirikus ilma eriloata. Hea uudis on, et metodistidel ei ole peapiiskoppi. Seega sellist seadust ei tule. Kas kümnisest on võimalik rääkida ilma korjandusest rääkimata? Jah, seetõttu, et mul on veel üks hea uudis: rahal ei olegi kõige olulisem osa selles teemas.

Alustame algusest. Mis on kümnis? Tegelikult on selle teema ümber palju segadust. Kui ma küsiksin teie käest: milline protsent oma sissetulekust on vaja anda, et saaksite öelda, et piibellik kümnis on antud? Tõenäoliselt tuleb vastuseks 10%. Kahjuks on see vale vastus.

Kümnis tuleb Vanast Testamendist, Moosese Seadusest (4Ms 18:21), kus loeme, et iisraellased pidid andma 10% kogudusetelgile. See on see, mida me tavaliselt mõtleme kümnise all – anname 10% oma sissetulekust kirikule.

Aga Moosese Seaduses on veel üks kümnis, mis oli kasutusel suurtel usupidudel. 5Ms 14:22-23 loeme, „Sa pead igal aastal andma kümnist kõigest oma külvi saagist, mis su põllul kasvab; ja söö Issanda, oma Jumala ees selles paigas, mille ta valib oma nimele eluasemeks … osta raha eest kõike, mida su hing himustab, veiseid, lambaid ja kitsi, veini ja vägijooki ja kõike, mida su hing sinult nõuab, ja söö seal Issanda, oma Jumala ees ning ole rõõmus, sina ja su pere!“

Mõtle sellele! 10% oma sissetulekust kasutada toidu ja joogi ostmiseks – kõike, mida su hing himustab! Ja kõik usklikud tulevad kokku samasse paika, et korraldada suur pidustus Jumala ees! See võiks meenutada EMK suvekonverentsi, kuid mõtle, milline võimas pidu see oleks niisuguse eelarvega! Aga see oli lisakümnis, mida Iisraelil tuli anda.

Paar salmi edasi leiame kolmanda kümnise, mida oli vaja anda. „Igal kolmandal aastal too kogu kümnis oma selle aasta saagist ja paiguta oma väravaisse! Siis tulgu … võõras ning vaeslaps ja lesknaine, kes on su väravais, ja nad söögu ning nende kõht saagu täis.“ (5Ms 14:28-29).

Kuna see toimub igal kolmandal aastal, siis keskmiselt tuleb igal aastal anda 3,3% vaestele oma linnas.

Seega piibellik kümnis on suurem kui 10%! Moosese Seaduses on 3 erinevat kümnist, kokku 23,3%, mida iisraellased pidid igal aastal andma. See oleks väga raske. Ja see läheb veel raskemaks. Paulus kirjutas Gl 5:3, et kui usume, et on vaja Seadust täita, siis on vaja täita kogu Seadust.

Kui Seadus on meile kohustuslik, siis me ei saa valida üht osa ja ignoreerida teist. See tähendab, et me ei saa valida ühte kümnist ja ignoreerida teisi. Ei! Meil on vaja anda kõik kolm kümnist, 23,3%. Lisaks sellele tuleb täita kogu Moosese Seadust, mitte ainult kümnise reeglit. See tähendab seda, et me ei tohi enam sealiha süüa (3Ms 11:7-8). Kui oled tööandja, siis peaksid palka maksma iga päev (3Ms 19:13). Sellega ei tohi oodata kuu lõpuni, isegi mitte järgmise päevani. Iga päev tuleb maksta. Riided ei tohi olla tehtud kahest erinevast materjalist (3Ms 19:19). Puuvilla ja villa segu ei ole lubatud!

Seadusi on palju ja mõned toovad kaasa karmi karistuse, näiteks: kes neab oma isa ja ema, seda karistatagu surmaga (3Ms 20:9). Ja nii edasi ja nii edasi. Vanas Testamendis on veel palju seadusi ja Paulus ütleb, et kui usume, et on vaja Seadust täita, siis on vaja täita kogu Seadust.

Hea uudis on, et kui oleme kristlased, siis me ei ole Seaduse all. Meil ei ole seaduslikku kohustust ühtegi neist seadustest täita!

Lubage ma selgitan. Moosese Seadust on Piiblis kirjeldatud kui lepingut Jumala ja Iisraeli vahel. Näiteks kümnes käsus, mille Jumal kirjutas kivitahvli peale Moosese Siinai mäel olles, olid lepingu nõuded. Seadus õpetas Iisraelile, mida see tähendab, et Jumal on püha, mida tähendab olla suhtes Jumalaga, mida tähendab olla püha ebapühas maailmas. Seadus õpetas Iisraelile kõike seda ja veel palju enamat. Seadusel oli väga oluline roll, aga juba algusest peale oli Jumalal plaan ja ta saatis prohvetliku sõna Jeremijale, et tuleb päev, mil ta teeb uue lepingu:

„Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt – selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand –, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.“ (Jr 31:31-34.)

Jumal lubas, et uus leping on kirjutatud inimsüdamesse ja toob andeksandmise meie pattudest. Vana leping, kui rahvas tuli Egiptusemaalt välja, oli kirjutatud kivitahvlile. See on see, mida meie nimetame Moosese Seaduseks. Seaduses olid lepingu nõuded ja kümnis oli üks osa sellest. Aga Jumal ütles Jeremijale, et tuleb päev, mil ta teeb uue lepingu.

500 aastat hiljem, pärast õhtusöömaaega, võttis Jeesus karika ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.“ (Lk 22:20.) Paulus kirjutas, et kristlased „…on Kristuse kiri,… mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele.“ (2Kr 3:3.)

Uus leping on Uus Testament („testament“ tähendab ladina keeles lepingut). Meie suhe Jumalaga ei tule seaduse kaudu, vaid Jeesuse vere kaudu. Miks kristlased söövad sealiha? Miks me ei ohverda loomi? Miks meil on lubatud kanda riideid, milles on 50% puuvilla ja 50% muud? Sellepärast, et me ei ole Seaduse all. Heebrea kirjas 10:1 loeme, et „Moosese Seadus on vaid tulevaste hüvede vari.“ Moosese Seadus on nagu teeviidad, mis aitavad meil aru saada Jumala heast tahtest. Nad näitavad meile kätte tee Jeesuse poole. Vanas Testamendis õpime palju sellest, mida Jumal meilt elus ootab. Aga meie, kes elame Jeesuse vere lepingu all, ei ole kohustatud Seadust ehk vana lepingut täitma. Nagu Paulus kirjutas galaatlastele: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“
(Gl 5:1.)

Kui elame Jeesuse vere lepingu all, siis ei saa öelda, et 10% kümnise andmine on meile piibellik, seaduslik nõue – sellepärast, et meie ei ole Seaduse all.

Aga kümnise printsiibil on meile kindlasti midagi õpetada, nii nagu kõigil teistel Moosese Seaduse printsiipidel – need on teeviidad, tulevaste hüvede vari.

Moosese seaduses on üks ohver, mis on seotud kümnisega: uudseviljaand.

„Ja kui sa tuled maale, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks ja sa vallutad selle ning elad seal, siis võta maa kõigest uudseviljast, mis sa saad saagiks oma maalt, mille Issand, su Jumal, sulle annab, pane korvi ja mine paika, mille Issand, su Jumal, valib oma nimele eluasemeks! Ja mine preestri juurde, kes neil päevil on ametis, ja ütle temale: „Mina kuulutan täna Issandale, su Jumalale, et ma olen jõudnud sellele maale, mille Issand vandega meie vanemaile oli tõotanud anda meile.” Ja preester võtku su käest korv ning pangu see maha Issanda, su Jumala altari ette! Ja sina tunnista ning ütle Issanda, oma Jumala ees: „Mu isa oli rändav aramealane, kes läks alla Egiptusesse ja elas seal võõrana väheste inimestega. Aga ta sai seal suureks, vägevaks ja arvurikkaks rahvaks. Egiptlased aga kohtlesid meid kurjasti ja rõhusid meid ning panid meile peale raske orjuse. Siis me kisendasime Issanda, oma vanemate Jumala poole, ja Issand kuulis meie häält ning nägi meie viletsust, meie vaeva ja meie häda. Ja Issand viis meid Egiptusest välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega suure hirmu saatel, tunnustähtedega ja imetegudega. Ja ta tõi meid siia paika ning andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab. Ja nüüd, vaata, ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud.” Ja aseta see Issanda, oma Jumala ette ning kummarda Issanda, oma Jumala ees.“ (5Ms 26:1-10.)

Mooses annab rahvale palju ülesandeid, mida on vaja täita pärast nende jõudmist tõotatud maale. Uudseviljaand oli vaja tuua igal aastal pärast lõikust; ja nagu ka teisi ülesandeid, ei tohtinud seda lihtsalt masinlikult täita, vaid sellel annil oli eesmärk, mida tuli tõsiselt võtta.

Mis oli see eesmärk? Vaatame uuesti teksti. Nad pidid tooma uudseviljast (saagist) preestrile (s 2-3) ehk tooma selle Jumala ette. „Ja ütle: mina kuulutan Issandale…“ (s 3.) Ohvrianni keskmeks oli kuulutus. Mida oli vaja kuulutada? „Ma olen jõudnud sellele maale, mille Issand vandega meie vanemaile oli tõotanud anda meile.“ (s 3.) Ehk ma kuulutan, et Jumal on olnud mulle ustav. Jumal on täitnud oma tõotused mulle ja mu perele. Jumal on ustav.

Kuulutus jätkub: Mu isa oli rändav aramealane (s 5). Mu isa ei olnud tähtis isik. Ta rändas siin ja seal, üks tavaline mees väikese perega, lihtsalt alandlik inimene. Aga mu isa sai suureks ja vägevaks. Kogu teksti fookus on Jumala õnnistusel. See on Jumal, kes on minu peret õnnistanud.

Aga nad kohtlesid meid kurjasti ja rõhusid meid (s 6). Elu ei ole alati ilus. Raskused on elu osa, olgu majanduslikud või tervisehädad. Aga ma kuulutan, et Issand kuulis meie häält, kui meie kisendasime (s 7) ja andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab (s. 9). Kuulutame, et Jumal on ustav, Jumal on hea, Jumal on meiega ja õnnistab meid.

Isegi Vana Testamendi ajal ei olnud põhjuseks, miks Iisrael peaks andma kümnist ja uudseviljaandi, see, et Seadus ütleb nii, vaid see, et nad on tänulikud Jumalale tema ustavuse eest.

See kuulutus, mis oli vana lepingu iisraellastele Seaduse täitmine, õpetab meid vaatama maailma õigest perspektiivist. Ma ei ole suur või tähtis, mu isa oli rändav aramealane. Aga Jumal on ustav ja hea ka läbi kõige raskemate aegade; ta on mind õnnistanud.

Kas me näeme seda oma elus? Kas näeme Jumala õnnistusi? Ma ei ole rikas, mu auto on väga vana ja kipub lagunema, on olnud ka terviseprobleeme ja ma loodan, et ma olen selle kõige kaudu kannatlikkust õppinud. Aga Jumal on õnnistanud mind sooja kodu ja maitsva toiduga. Jumal on õnnistanud oma ligioluga ja suuremat õnnistust ei saagi olla. Kui ma tunnistan Jumala õnnistusest, mida ma teen järgmisena? „Ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud.“ (s 10.)

Iisraelis oli põlluharimise ja loomakasvatuse kultuur. Ma kasvasin üles samuti maakohas ja suur osa meie toidust tuli juurviljaaiast; liha oli pärit omakasvatatud loomadelt. Farmerid teavad, kui sõltuvad nad on loodusest. Linnameestel on lihtsam mõelda, et kui ma olen tark ja töökas, tuleb edu. Aga ükskõik kui töökas talumees ka pole, kui vihma ei tule või tuleb valel ajal, ei ole midagi teha. Sa oled täiesti sõltuv ilmast, st Jumalast. Aga tegelikult on ka ärimehed sõltuvad Jumalast – me kõik oleme. Iga hingetõmme, mille me teeme, on kingitus Jumalalt.

Ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud. Ma saan aru, ma tunnistan, et kõik, mis ma oled saanud, on kingitus Jumalalt. Ma ei anna Jumalale seda, mis on minu oma. Vana Testamendi Iisraelis valitses arusaam, et kõik on pärand Jumalalt. Meie ei anna Jumalale seda, mis on meie oma – kuna kõik on algusest peale Jumala oma. Meie lihtsalt anname osa sellest Jumalale tänulikkuses tagasi. Ning kummarda Issanda, oma Jumala ees. (s 10.)

Alguses ehk märkasite, et sõna „korjandus“ on mulle probleemiks. Eesti Keele Instituudi sõnaraamat ütleb, et korjandus on „raha kogumine paljudelt isikutelt kellegi või millegi heaks“.

Olen aeg ajalt kuulnud erinevates kirikutes: „Elektriarve on suur, nüüd paneme kokku korjanduse.“ See on korjandus: raha kogumine millegi heaks, mingi institutsiooni arvete maksmiseks. Kui oleksime klubi, siis oleks loomulik, et klubi liikmed koguvad raha arvete maksmiseks – selleks, et klubi võiks tegutsemist jätkata. Minu jaoks toob sõna „korjandus“ kaasa selle maailma fookuse: see toimub millegi või kellegi heaks. Kiriku seisukohalt toob sõna „korjandus“ kaasa vale arusaama.

Kirikus peame silmas ohvrit. Seega minu parandatud definitsiooni järgi (et sobiks kristliku arusaamisega) on ohver see, mida annetatakse Jumalale, tänuks millegi eest. Ohvri fookuses ei ole selle maailma arved – fookus on Jumalal. Ohver on üks viis, kuidas me kummardame Jumala ees ja kuulutame oma tänulikkust. Ohver on võimalus näidata Jumalale, et me saame aru, et kõik, mis meil on, on tegelikult tema oma. Sellega ütleme ka endale, et ma saan aru, et olen sõltuv Jumalast, kes on olnud mulle ustav.

Ütlesin alguses, et raha ei ole kümnise teemas nii oluline. Loomulikult on raha see, mida võiksime kõige lihtsamalt ohvrina Jumalale tuua, aga raha on lihtsalt vahend, see ei ole fookus. Loomulikult on kogudustel raha vaja, et teha jätkuvalt Jumala riigi tööd ja ohvrisüsteem on see, kuidas Jumal need vajadused täidab.

Küsimus on meie fookuses. Kui ohvrikandikud liiguvad, siis millised mõtted liiguvad meie peas? Kas mõtleme kohustusest? Kui suure protsendi peaksin andma? Jeesus rääkis kümnisest ainult paar korda. Variserid, kes andsid täpselt kümnist, mõistis ta hukka. Meie ei ole Seaduse all. Protsendi suurus ei ole nii oluline kui südamehoiak. Mis mõtted liiguvad meie peas? Kas muretseme füüsilise maailma arvete pärast? Jeesus ütles väga selgelt, et see ei tohi olla meie mure – sellepärast, et „teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust“ (Mt 6:31-33).

Kui ohvrikandikud ringi liiguvad, siis peaksid meie peas olema samad mõtted, nagu ühislaule lauldes. Või miks me üldse tuleme kirikusse?

Kui teeme seda Seaduse või kohustuse tõttu, siis on meil suur probleem. Kui elame Jeesuse vere lepingu all, siis me ei ole Seaduse all. Ei ole enam reegleid meist väljaspool, mis meid kohustavad. Ei! Uues lepingus on Seadus kirjutatud meie südamesse! (Jr 31:31-34.) On toimunud sisemine muudatus, kui Püha Vaim on tulnud meie sisse. Mida me teeme, ei lähtu kohustustest! See kasvab loomulikult välja meie uuendatud südamest – nagu Vaimu vili. See ei ole enam Seaduse või kohustusega seotud vana lepingu kümnisesüsteemi järgimine. Ohvri toomine on veel üks võimalus kummardada Jumala ette. Kas nimetame seda korjanduseks või ohvriks või kuidagi teisiti, ei ole lõpuks oluline. Need on lihtsalt sõnad. Tähtis on, et see annab meile võimaluse kohtuda Jumalaga, tänada teda nende õnnistuste eest, mida ta on meile andnud ja ülistada teda tema ustavuse eest.

Summa, mille me anname, ei ole kõige tähtsam. Kõige olulisem on see, et me kohtume Jumalaga selles hetkes. See, mida me ohverdame, peegeldab meie suhet Jumalaga. Tõeline ohver tuleb südamest tulevast tänulikkusest selle eest, mida Jumal on meile teinud.

Mark Nelson
EMK Teoloogiline Seminari dekaan