Ma sündisin tavalises nõukogude perekonnas: mu isa oli insener, ema muusikaõpetaja. Kodus me ei rääkinud Jumalast. Esimest korda kuulsin Jumala kohta vanaema käest. Kui talle suvevaheajal külla läksin, hakkasin koos temaga kirikus käima. Mulle meeldis seal olla, kuulata jutlusi ja laulda. Mind ümbritsesid sõbralikud inimesed.
Kord tuli kirikus peale teenistust minu juurde üks usklik naine ja küsis, millal ma Jumala poole pöördun. Ma häbenesin ja ütlesin, et minu jaoks on veel liiga vara. Aga see küsimus pani mind mõtlema ja palvetama terve aasta vältel. Palusin Issandat, et Ta ilmutaks ennast mulle ja aitaks mul Teda tundma õppida. Ja ühel päeval, kui ma palvetasin, vastas Jumal mulle asjaolude kaudu nii selgelt, et mul ei olnud kahtlustki, et Ta mind kuulis, et Ta armastab ja ootab mind.
See 1995. aasta jääb igaveseks mu mällu. Olin 16-aastane, kui astusin teadliku sammu Issanda poole. Kogu koguduse ees ütlesin Issandale meeleparanduspalves, et armastan Teda ja tahan oma elu Temale pühendada. Sellest hetkest alates märkasid mõned mu sõbrad kohe, et olen muutunud. Ma muutusin tagasihoidlikumaks ja veetsin vähem aega mõttetus seltskonnas. Mu südames oli rõõm ja rahu, et olin leidnud elu mõtte ja suhte Jumalaga. Leidsin kohe oma koha ka kirikus: osalesin noorte- ja lasteteenistuses, samuti tahtsin väljendada oma armastust Jumala vastu muusika ja laulmisega. Nüüd teenin ma pastorina Narva-Jõesuu EKBK koguduses Taassünd. Mu Jeesuse järgimises on olnud tõusud ja mõõnad, kuid olen selgelt mõistnud Päästja armastust ja halastust. Ma ei ole kordagi kahetsenud, et usaldasin oma elu Heale Karjasele, kes juhib mind läbi elu igavikku.
Metodisti Seminarist sain ma teada kahelt oma sõbralt, Dmitri Andrejevilt ja Milan Nemetsilt, kes lõpetasid selle paar aastat tagasi. Nad soovitasid tungivalt ka minul need õpingud ette võtta. Mõlemad on koguduse pastorid, kes ühendasid oma õpingud töö ja teenimisega. Nende eeskuju inspireeris mind. Otsustasin astuda seminari, sest tundsin vajadust teoloogilise hariduse järele. Oma teenistuse käigus puutun üha sagedamini kokku haritud inimestega, kes ootavad usuküsimustes objektiivseid argumente. Lisaks sellele vajab ka kirik haritud ja koolitatud vaimulikke.
