Kui sul on mure, siis anna pool ära
Teame kõik seda ütlust, kuid mis on mure jagamine, äraandmine? Miks me peaksime muret jagama? Kas teisele murest rääkimisest piisab? Ei taha arutleda vaid mure üle, pigem tõe ja aususe, selguse ja valguse üle, mis tuleb tegelikult heast suhtest Jumalaga, kes on Looja, Eluandja ja Lunastaja. Kirjutatud on: „Aga Jeesus ütles jüngritele: „Seepärast ma ütlen teile, ärge muretsege elu pärast, mida süüa, ega ihu pärast, millega rõivastuda, sest elu on enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas.““ (Lk 12:22, 23). Meil on igapäevased vajadused: söök, ihukate, peavari, mis näivad meile kõige olulisemad, kuid kirjutatud on: „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ Meil on vaimulikud vajadused, mis jäävad tihti tagaplaanile ja meie sisemine inimene ei kasva.
Kui ei ole tervet, elavat suhet Jumalaga, on kohe rikutud ka suhted ligimestega. Milles see väljendub? „Armasta oma ligimest nagu iseennast.“ Ligimese armastamine on võimalik siis, kui suhe Jumalaga on korras. Samas võib suhe Jumalaga olla ka lihtsalt teadmiseks võtmine, et võib olla Ta on olemas. Piibel räägib meile teistsugusest suhtest – „Mina Olen“. „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad“ (Hb 11:6). Me ise ei suuda suhteid hoida, ligimesega armastavalt käituda, nii nagu on Jumalale meelepärane. Vajame Tema abi. Seega, kui märkame endas vastumeelsust ligimeste suhtes, viha või uhkust, mis alandab teise inimväärikust, ei pruugi meie suhe Jumalaga korras olla. Kui need tunded üle ei lähe, siis tuleb nendest rääkida ja esimesel võimalusel! „Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle!“ (Ef 4:26)
Millised võimalused meil selleks on? Esmalt saame oma murest rääkida otse Jumalale privaatselt oma palvekambris – minu isiklik kogemus ütleb, et see aitab. On kordi, kus sisemine äng kaob hetkega, hingevaev saab nagu pühitud, kui kannad selle Jumala ette. Teiseks saame oma muret kurta usukaaslasele, kellega on usalduslik suhe, sest valdav põhjus on usaldamatus – me ei julge oma muret jagada, sest see jätab mulje, et me ei saa endaga hakkama. Tihti on mured, mida jagama peame, nii rasked ja keerulised, et pole usku, et meid mõistetakse. Ja jälle oleme omapäi murekoormaga, mis jääb jagamata.
Lisaks Jumalaga otse kõnelemisele ja kaasusklikule rääkimisele on meil jumalateenistuse armulaualiturgias patukahetsuspalve ja armukuulutus. Aga need on üldsõnalised vormelid, mida igaüks saab oma meeles ja mõtetes täita konkreetse isikliku sisuga. Ja võtta siis vastu üldine armukuulutus.
Mida Piibel selle kohta ütleb? Meile on antud kohustus oma patte tunnistada: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust“ (1Jh 1:9). Terve suhe Jumalaga tagab head suhted ligimesega. Patu tunnistamine ehk piht, oma eksimuse tunnistamine, on alati raske olnud, aga teist lahendust ei ole meile antud. Oleme kohustatud üksteist usalduslikult kohtlema ja üksteisele oma patud tunnistama, mida ka Wesley soovitas väikegruppides teha, andes kohustuslikud küsimused, mille abil võiks usk ja usaldus Jumala vastu kasvada. Kuid grupitöö on alati kaldu vestluse poole, kus ei ole vastamisi Jumal ja mina, vaid Jumal ja meie, seega võib lahjeneda vahetu suhe meeleparandaja ja Jumala andeksandva väe vahel.
Kui rääkida mure jagamise teoreetilisest poolest, siis reformaatorid arutlesid kaua, kas pihile tuleks jätta alles sakramendi iseloom, sest nad hindasid pihti väga kõrgelt ja pidasid seejuures silmas just erapihti, mõistes selle hingehoidlikku tähendust. Teisalt ei teinud reformaatorid pihti iial kohustuseks ja sunduseks, sest pattude andeksandmine on ainuüksi Jumala armu kingitus ja seda ei saa piirata kiriklike ametikandjate voliga.
- Pihil pole kindlat põhjendust Pühakirjas (nii nagu on ristimisel ja armulaual).
- Pihisakrament oleks jätnud selle vaimulike ülesandeks ja poleks järginud piibellikku üldise preesterluse põhimõtet.
- Piht peab olema rangelt vabatahtlik.
- Pihi vastuvõtja ei ole kohtumõistja.
Peame rääkima meeleparandusest, mis on evangeelse sõnumi üks kesksemaid mõisteid, millega tähistatakse langusjärgse inimese ainsat tagasipääsu võimalust ning eeltingimust Jumalaga taas osadusvahekorda jõudmiseks. Sisuliselt on piibellikus keelepruugis meeleparandusega ligilähedased mõisted pöördumine ja uuekssünd. Vanas Testamendis esines mitmeid patukahetsuslikke toiminguid, mis olid nii individuaalsed kui ka kogu rahvast puudutavad. Prohvetid kuulutasid meeleparandust, st patust pöördumist. Uues Testamendis on meeleparandus kesksel kohal. Ristija Johannes kuulutab meeleparandust ja teostab erilist meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks, nõudes ühtlasi meeleparandusest tulevate viljade kandmist. Meeleparandust edastatakse koos Jumala riigi ligioleku kuulutusega.
Vaimuliku vestluse või pihi juures vajame Jumala isiklikku kinnitust, et meie patt on andeks antud. Jeesus ütles patustajale pattu andestades: mine, ja nüüdsest ära tee enam pattu! Andeksand on armu töö, mis toimub usu kaudu ja mis jaguneb kaheks: andeks antakse nii karistus kui süü. Süü andeksand on Jumala imetegu, mida saab teha vaid suurim arm Kristuse kaudu, kuid enne tuleb oma süüd ka mõista – kelle ees süüdi ollakse ja kuidas sellest süüst lepitatud, õigeks mõistetud saada. Karistuse andeksand on meeleparanduse tulemus oma ligimesest hoolimise näol: tekib soov teha teisele seda, mida tahad, et sinule tehtaks.
Aga millest tuleb meelt parandada, millist muutust on vaja teha?
Patt on piibellik, kristlik mõiste ja sellisena kristliku inimesekäsitluse põhielemente. Piibelliku alusena leiame patu lihtsaima seletuse inimese sõnakuulmatuses ja vastuhakus Jumala tahte vastu. Patul on mitmeid tähendusi, kuid peamised ja algsed on:
- Eksima, mitte tabama, kõrvale kalduma, eksima kellegi, kas Jumala või kaasinimese vastu, tuleb heebreakeelsest sõnast het.
- Midagi kõverat, olukord, kuhu on satutud patustamise tõttu, algne sõna on awon.
- Vastuhakk, näiteks poja vastuhakk isale või rahva vastuhakk seadustele ja korrale, algne sõna on pescha. Veel on sõna ra, mis on kuri või paha.
Kõik need sõnad viitavad aga inimese sõnakuulmatusele ja vastuhakule. Kuigi algselt mõisteti patu all kultuslikke eksimusi, laienes patu mõiste hiljem ka eetilistele ja sotsiaalsetele eksimustele. Kuidas me pattu, selle väljendusi ja vilju ka ei kirjeldaks, on kõige algus ikkagi eksimine Jumala vastu, Temast eemaldumine ja taganemine. Inimlikult oleme alati tundnud süüd ja seega otsinud lepituse võimalust, kuid see on sageli suunatud kultuslike tegevuste poole, et need võtaksid ära süütunde. Siinkohal ongi vaja kuulutust Kristusest, kes on selle süü lepitanud ja peakski lubama Jumalal ennast esitleda neile, kellele teda on kuulutatud. Lepituse toob vaid Kristuse vastuvõtmine – süü on asetatud süütu ohvri peale.
Patu juures saame kristlikus perspektiivis rääkida üldisest pattulangemisest, millesse on haaratud kõik inimesed. 1Ms 3 räägib meile algpatust, mis on kogu inimkonna üle ja mis lahutab meid jäägitult Jumalast ning paneb vastu hakkama. Uus Testament lähtub Vana Testamendi arusaamast ja süvendab seda: kõik inimesed on patused ja süüdi Jumala ees (Rm 1:18–3:23). Samas ei ole patt inimlik kvaliteet või puudulikkus, millest me ise vabaneda suudaksime, vaid täielik lahusolek Jumalast, millest võib pääseda tõsises meeleparanduses, võttes vastu andeksanni Jumalas, see tähendab Kristuse, kes on patuta ohver. Evangeeliumi valguses, mille olemasolu on juba iseenesest Jumala armu ilmutus, saab inimene aru oma olukorrast ehk patus olemisest, Jumalast lahusolekust ja pääste vajadusest. Piibel nimetab patu palgaks surma, mis on igavene eraldatus Jumalast.
Taavet tunnistab olukorda, mis on raske, kui elatakse pattu tunnistamata: „Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest. Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suvekuumuses“ ja: „Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: „Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.“ Siis andsid sina mu patu süüteo andeks“ (Ps 32:3–5). Taavet teab, kellelt tuleb andestus: „Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure“ (2Sm 12:13).
Üldise preesterluse printsiibist lähtuvalt – „teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust““ (1Pt 2:9) – pole kvalitatiivset vahet, kellele me pihime, kas vaimulikule või ilmikule, siin on erinevus vaid korras ja kogemuses. Suurem teadlikkus andekssaamisest tuleb siiski teise inimese poolt kuuldud andeksanni sõnade läbi.
Kokkuvõttes on meil mure jagamiseks mitmed hingehoidlikud vahendid, piht ja vaimulik vestlus, mis võib kujuneda pihiks. Piht ise on väga piibellik ja hädavajalik osa meeleparandusest. “Kui me läheme pihile lihtsalt vestlema ja mitte selleks, et tunnistada viivitamatult oma süüteost esimesel võimalusel, siis siin ongi vahe. Vestlus võib muutuda aruteluks vaimulikel teemadel ja nõrgendada patukahetsuse teravust. Piht ei ole vestlus oma puudustest ja kahtlustest ega vaimuliku kurssi viimine oma probleemidega, ja kõige vähem on see lihtsalt vaga komme. Piht on südame tuline kahetsus, puhastuse janu, mis lähtub pühadustundest, piht on patule suremine ja pühadustaotluse ärkamine.” (Pihiraamat, 2003.)
