Mitu sakramenti on meil metodisti kirikus?
Metodistid, nagu enamik protestantlikke kristlasi, peavad sakramentideks vaid neid, mis on evangeeliumides Kristuse poolt nõnda määratud. „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid …“ käskis Jeesus (Mt 28:19). Jeesus „võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!““ (Lk 22:19). Sestap tunnistavad protestantlikud kirikud üldjuhul vaid neid kahte sakramentideks. Õigeusu ja katoliku kiriku nimekirjas on veel viis: abielu, salvimine (e kinnitamine), piht (e meeleparandus), haigete salvimine ja vaimuliku seisus. Kuigi need on kõik head tavad, ütlevad metodisti kiriku Usuartiklid, et „evangeeliumi sakramentideks ei tule pidada [neid] viit tavaliselt sakramentideks peetavaid …“ (art 16). Metodistide jaoks on sakramentideks vaid ristimine ja armulaud.
Kes muudab sakramendi pühaks – läbiviija, „klient“, Jumal?
Vastus on ilmselgelt Jumal. Vaid Jumal on lõppude lõpuks püha, kõik pühadus tuleb Temalt. Kogu pühadus, mis mul on (ja muidugi oleme kutsutud olema pühad), ei ole minu enda oma, vaid see on tulnud Jumalalt – tänu üha lähemale ja lähemale kasvamisele Temale.
Metodistlikus traditsioonis nimetatakse sakramente sageli armuvahendeiks ning see väljend on hädavajalik selleks, et mõista, mis on ristimine ja armulaud ja mida see ei ole. See tähendab, et sakramendid on eelkõige vahendid, mida Jumal kasutab, et anda meile oma armu. Teisisõnu, nende põhiline läbiviija on Jumal – Tema on see, kes aktiivselt oma armu jagab. See teeb need pühaks.
Kui pastor jagab armulauda või viib läbi ristimist, tegutseb ta Jumala käepikendusena. Kuid Jumal on see, kes oma armu annab, mitte pastor. Mina, kes ma võtan vastu armulauda või ristimist, olen Jumala armu vastuvõtja. Jumal teeb selle töö ja meie saame osa Tema pühadusest (kui meie südamed on avatud).
Kuidas sakramenti õigesti läbi viia?
Metodistide kõrgeim autoriteet on Piibel. Kuigi me austame traditsiooni, mõistust ja kogemust, ei asenda need kolm Pühakirja kui Vaimust inspireeritud autoriteetse Jumala Sõna ülimuslikkust. Mida ütleb Piibel sakramentide õige läbiviimise kohta?
Kui rääkida ristimisest, siis Jeesus käskis ristida kõik rahvad Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse (Mt 28:19). Sellele ei järgne aga kuigi palju õpetust selle kohta, kuidas ristida. Armulaua puhul moodustavad Jeesuse sõnad armulauateksti ja -korra tuumiku tavaliselt nii, nagu Paulus on kirja pannud 1Kr 11. Taas kord aga annab Piibel vähe juhiseid, kuidas seda tuleks läbi viia.
Võime uurida traditsioone, et õppida, kuidas seda on tehtud, aga millist traditsiooni siis vaadelda? Katoliiklastel ja õigeusklikel on erinev liturgia, kuid miks peaksime eelistama suurkirikuid? Väikestes riikides tegutsevad veelgi vanemad kirikud nagu nt Armeenia Apostlik Kirik (mis on vanem nii õigeusu kui katoliku kirikust) või kopti kirik Egiptuses (mille asutas evangelist Markus) või Nasrani kirik Indias (mille asutas apostel Toomas) või aramea keelt kõnelev maroniitide kirik, mille juured ulatuvad Antiookiasse ja Apostlite tegude raamatu 11. peatükki. Neil kõigil on veidi erinev liturgia ja talitused, nii et kellel on siis „õigus“?
Uue Testamendi puhul on huvitav see, et erinevalt Vanast Testamendist annab see vähe õpetust selle kohta, kuidas kirik peaks olema organiseeritud ja kuidas liturgiat korraldada. Selle asemel on Uue Testamendi fookus Jeesusesse uskujate vaimulikel omadustel, seda eriti nendel, kes on juhtpositsioonil. See tähendab, et Jumal on andnud kirikule vabaduse Püha Vaimu juhtimisel kohandada, kuidas jumalateenistust kõigi selle talituste ja sakramentidega korraldada, et see sobituks sellesse kultuuriruumi, kus kirik asub. Seetõttu saame austada aramea keelt kõnelevate maroniitide kaunist ülistust või Egiptuse koptide Jeesuse kummardamise viisi, ilma et oleksime kohustatud sama tegema. Oluline on teoloogiline süda, et oleme Jeesusele ja Tema päästele ustavad. Seepärast ongi metodisti kiriku Usuartiklite 22. artiklis kirjas nõnda: „Pole vajalik, et rituaalid ja tseremooniad oleksid kõikjal samad või täpselt ühesugused, sest nad on alati olnud erinevad ja võivad muutuda vastavalt riikide, aegade ja inimeste kommete erinevustele, kui vaid midagi ei korraldata Jumala Sõna vastaselt.“
Kui palju vett on piisav?
Selle küsimuse taga on lahkarvamus inimeste vahel, kes ristivad vett pea peale piserdades ja kes eelistavad vee alla kastmist. Sellele küsimusele tuleks proovida vaadata Jumala vaatevinklist. Kui Jumal vaatab inimesele, keda ristitakse, kas Ta arvab, et vee kogus on kõige olulisem? Ei. Jumal vaatab südant. Jumal mõistab kohut ja annab oma armu vastavalt sellele, mis on iga inimese südames, mitte pealiskaudsete omaduste põhjal. See läheb kokku eelmise küsimusega ja selgitab, miks metodistid ristivad nii vee piserdamise kui ka vee alla kastmisega. Mõlemad viisid võivad olla ilusad ja võimsad, kui meie südamed on Temale suunatud. Jumalale läheb korda esmalt see, mis on meie südames.
Kes tohib sakramenti läbi viia?
Nagu enamikes kirikutes, võivad ka metodisti kirikus sakramente läbi viia vaid ordineeritud vaimulikud. Tuleb tunnistada, et Piibel ise ei ole seda seadnud Jumala poolt antud reegliks, kuid John Wesley on ühes enamike kirikujuhtidega läbi ajaloo selle eest rangelt seisnud. Üks põhjus selleks on takistada sakramentide ärakasutamist. Sakramente tuleb tõsiselt võtta just seetõttu, et me usume, et need on armuvahendid, mille põhiline läbiviija on Jumal. Neid ei tohi kunagi kohelda muidu kui ülima austusega (vt järgmine küsimus). Et takistada sakramentide labastamist või ärakasutamist, piirab metodisti kirik üheskoos enamike kirikutega seda, kes võib neid sakramente läbi viia. Ülalpool tsiteeritud metodisti kiriku 22. usuartikkel, kus on kirjas „Pole vajalik, et rituaalid ja tseremooniad oleksid kõikjal samad“, jätkub nõnda: „Kes iganes oma heaksarvamist mööda tahtlikult ja teadlikult avalikult rikub selle kiriku rituaale ja tseremooniaid, kuhu ta kuulub, kui need ei ole vastuolus Jumala Sõnaga ja on seatud ning kinnitatud üldise autoriteedi poolt, siis tuleb teda avalikult noomida, et teised kardaksid samamoodi talitada – kui inimest, kes rikkus kiriku üldist korda ja haavas nõrgemate vendade südametunnistust. Iga antud kirik võib oma rituaale ja tseremooniaid sisse seada, muuta või ära jätta, nii et kõik toimuks ühiseks ülesehitamiseks.“
Mis juhtub, kui ristimisele või armulauale minna valedel motiividel või teadmatuses?
Mis puutub teadmatusse, peame meeles pidama, et räägime armuvahendeist ning Jumal on armuline. Kui taevasse pääsemiseks oleks tarvis Jumala olemuse täit mõistmist, oleksime kõik täbaras olukorras! Samas on kirikul vastutus (mitte ainult pastoritel, vaid vanematel ja kõigil küpsetel kristlastel) õpetada neid, kes on usus noored.
Valedest motiividest rääkides hoiatab Paulus karmilt, et need, kes võtavad nõuks minna armulauale „vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu“. Ta palub meil oma südamed läbi katsuda, enne kui läheme sellest osa saama, et me ei kutsuks enesele nuhtlust kaela (1Kr 11:27–30). See on tõsine asi! Kui need on armuvahendid, kohtumised Püha Jumalaga, siis on Tema ligiollu minek tõsine ja seda ei tohi kunagi teha millegi vähema kui siira südamega (Aaroni pojad said selle õppetunni raskel teel kätte: vt 3Ms 10).
Mis peab ristimisele ja armulauale eelnema? Kas võib lihtsalt oma igapäevatoimetustest astuda hopsti ristimisvette või armulauale?
Metodistid usuvad, et sakramendid, olgu see ristimine või armulaud, on kohtumised Püha Jumalaga. Tema on aktiivne, esimene osapool, kes annab meile oma armu. Nõnda seisame silmitsi küsimusega: kuidas me Jumala juurde tuleme? Vastus on – siira südamega. Paulus kirjutab: „… katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast!“ (1Kr 11:28) On oluline võtta hetk, astuda eemale igapäevarutiinist ja keskenduda siiralt Jumalale.
Enne ristimist on – vähemasti täiskasvanute puhul – sageli kursus, mis annab selge sissejuhatuse kristliku usu alustaladesse, et inimene oleks täiesti teadlik sellest, mida ta vastu võtab. Kuigi see on väga mõistlik ja tark praktika, siis Ap 8:36 ristitakse etioopia eunuhh vahetult pärast evangeeliumi kuulmist ja vastuvõtmist. See näitab taas kord, et pole taevalikku ettekirjutust sellest, kuidas asju peab tegema või et peab olema mingi ajaperiood või kursus läbitud, enne kui inimene on ristimiseks valmis. Kiriku vastutus on kindlustada, et nii ristitav täiskasvanu kui ristitava lapse vanemad tõesti mõistavad ja on vastuvõtlikud sellele, mida see sakrament pakub.
Kui laps on ristitud, kas see tähendab, et ta läheb taevasse? Kas lapse ristimine ei ole vastuolus päästega usu kaudu?
Ei. Metodistid ei usu, et imiku ristimine tähendab tema taevasse minekut. Metodistide jaoks on imiku ristimine teekonna algus, mille kohta me palvetame, et see viiks isikliku usu tunnistamiseni. Nagu eelarm, on ka see kohtumine Jumalaga sel teekonna varasel etapil, see on vaid piduroa maitsmine, mitte pidulaud. John Wesley rõhutas õigeksmõistmise olulisust, mida ta nimetas ka „õigeksmõistvaks armuks“, mis tuleb meile uuestisünni hetkel. Õigeksmõistmist usu kaudu koos uussünniga nimetas ta õpetuse põhitõdedeks. Ristimine on väga oluline osa patu ja surma ikkest väljatulemisest ning astumisest ellu koos Jumalaga, kuid lapse ristimine ei tähenda, et laps lõpuks päästetud saab. Lapse ristimine peab olema seotud (hilisema) leeriga, et inimene võtaks isiklikult vastu evangeeliumi ja usuks sellesse.
