Pärast meie kiriku lahkumist Ühinenud Metodisti Kirikust on mitmed inimesed küsinud minult sakramentide kohta. Küsimused on minuni jõudnud isiklike vestluste ja e-posti vahendusel.
Püüan käesolevas artiklis anda põgusa ülevaate metodismi õpetusest sakramentidest, mis on omane mitmele metodistliku traditsiooniga kirikule. Seda jagavad näiteks The Free Methodist Church, Church of the Nazarene, The Wesleyan Church, äsja loodud Global Methodist Church (GMC) ja vähemalt formaalselt ka Ühinenud Metodisti Kirik (UMC). Traditsioonilise metodismi all mõistan ma John Wesley õpetust. Piiratud mahuga artiklis pole võimalik süvitsi minna, seepärast peatun kõige olulisemal, mis vajab selgitamist.
Sakramendid
Traditsioonilises metodismis on ajalooline arusaam, et Kristuse enese poolt on seatud kaks sakramenti: ristimine ja armulaud. See on üldine protestantlik arusaam, kuigi mõned denominatsioonid nimetavad neid usutalitusteks.
Metodism õpetab, et sakramendid on nii sümbolid kui tõotused, millega me kinnitame oma usku ja Jumala armastust meie vastu. Lisaks sümboolsele tähendusele kasutab Jumal sakramente armuvahenditena, mille kaudu ta meis nähtamatult töötab, ergutades, tugevdades ja kinnitades meie usku temasse.
Ristimine
Selle teema selgitus on rajatud peamiselt John Wesley kirjutisele ristimise kohta (Treatise On Baptism), aga ka teistele allikatele ja minu enda arusaamadele.
Wesley järgi on ristimine initsiatsioonisakrament, millega inimene astub lepingusse Jumalaga. Kristlaseks saadakse ristimise kaudu, mis asendab Vana Testamendi ümberlõikamist, kehtestades ja kinnitades sellega samuti lepingu Jumalaga. Metodistid ja teised uskkonnad, kes näevad laste ristimises ümberlõikamise asendajat, toetuvad tavaliselt Piibli kirjakohale Kl 2:11–12. Traditsiooniline arusaam, mida toetas ka Wesley, peab õigeks, et ristimine toimub vaid üks kord inimese elus.
Wesley õpetas, et ristimine peab toimuma veega, mis sümboliseerib puhastumist. Ristitakse vee alla kastmise, pealevalamise või piserdamisega ning seda tehakse Isa, Poja ja Püha Vaimu – igavesti õnnistatud Kolmainsuse – nimel.
Wesley õpetuse järgi on ristimisel järgmine tähendus:
- inimeselt pestakse algpatu süü;
- toimub Jumalaga lepingulisse suhtesse astumine;
- meist saavad Kiriku liikmed;
- me ei ole enam „viha lapsed“, vaid meist on saanud Jumala lapsed;
- me oleme nüüd Jumala riigi pärijad.
Samal viisil mõistab ristimise olemust Globaalne Metodisti Kirik (GMC) ja kirjeldab seda järgmiselt: Ristimine märgib sisenemist usukogukonda; see sümboliseerib patukahetsust ja sisemist puhastumist pattudest, uussündi Jeesuses Kristuses ning jüngerlust.
John Wesley tegeles otseselt ka lasteristimise küsimusega ja kinnitas selle tähtsust. Peatun tema kolmel väitel.
Esiteks, Wesley oli veendunud, et ristimine tähendab kristlasele sama, mida tähendas ümberlõikamine juudile. Ristimine asendab seda ja toob kaasa samasugused hüved. Ümberlõikamine viib juudid lepingu osadusse. See sisaldab Jumala tõotusi, mis saavad aga osaks vaid neile, kes usuvad (vt Aabrahami usk). Samal viisil sisenevad ristitud väikelapsed Kirikusse ja neile saavad kättesaadavaks kõik õnnistused. Ometi tuleb neil suureks kasvades kasutada isiklikku päästvat usku. Globaalse Metodisti Kiriku katekismus kinnitab metodismi traditsioonilist arusaama ristimisest. Kui kateheetiline küsimus kõlab: „Kas ristimine on piisav päästeks?“, siis vastus on eitav. Ristitud lapsi tuleb õpetada ja juhatada isikliku otsuseni järgida Kristust, kuni nad tunnistavad oma usku ja kinnitavad sellega ristimist. Ükski kristlik traditsioon ei õpeta, et inimest päästab ristimine ilma usuta. See käib ka metodismi kohta.
Teiseks, Wesley vastab ka neile, kes toetuvad sellele, et Uus Testament ei räägi väikelaste ristimisest, ja näeb selles eelkõige nende kristlaste probleemi, kes lasteristimisele vastu seisavad. Wesley tuletab meelde, et juudiusku pöördujad nii ristitakse kui lõigatakse ümber. Kui pöördub kogu perekond, siis viiakse need riitused läbi kõigi pereliikmete juures, sõltumata nende vanusest. Sellest võib järeldada järgmist: kui meie Issand andis apostlitele käsu teha jüngriteks kõik rahvad ristimise kaudu, siis ei keelanud ta lapsi ristida. Seega tuleb ka nemad ristida. Juudiusku astunud mehed tuli ristida ja ümber lõigata, aga naised üksnes ristida. Siit järeldub, et apostlid peaksid toimima samuti, kui seda pole selgelt ära keelatud. Juutide kombe järgi võeti kogudusse proselüüte igast rahvusest, kusjuures lõigati ümber ka nende lapsed, kuigi need ei mõistnud seadust ega järginud seda. Apostlid, kes ristisid uusi kristlasi, toimisid samal viisil – nad ei jätnud lapsi välja. Kuna juudid ei eiranud kunagi lapsi, siis järgisid seda traditsiooni ka apostlid. Samuti ei keelanud seda ka Issand, ja apostlid ristisid väikelapsi, kes kuulusid samuti ristitavate hulka.
Kolmandaks märgib Wesley, et väikelaste ristimine on Kiriku vana traditsioon. Algkirikus praktiseeriti üldiselt lasteristimist umbes 800 aasta jooksul, kuigi leidus ka selle vastaseid. Üks neist oli kirikuisa Tertullianus, kes oli samal ajal ka vallaliste täiskasvanute ristimise vastu! On raske öelda, milline oli praktika esimesel paaril sajandil, sest puuduvad vastavad allikad ja sellest pole konkreetselt juttu ka Piiblis. Kolmandast sajandist alates muutus lasteristimine tavaliseks. Wesley märgib, et see tava kehtis igal pool. Lisaks ladina keelt rääkivale läänekiriku alale (kus hiljem valitses rooma-katoliku kirik) kehtis see ka kreekakeelses idakirikus (ortodoksses kirikus) ja süüriakeelses kirikus (idakirikus, mis moodustas umbes 25% kogu vanast Kirikust). Kõik need erinevad traditsioonid tunnistasid üldiselt väikelaste ristimist, millest kujunes vaieldamatu reegel enam kui tuhandeks aastaks.
Metodism praktiseerib väikelaste ristimist ja näeb seda teoloogilises plaanis kui ühinemist Kirikuga. Seetõttu traditsioonilised metodistid ei praktiseeri väikelaste õnnistamist või Jumalale pühendamist, kuigi leidub vaimulikke, kel on erinevad veendumused.
Armulaud
Armulaua kohta on vähem küsimusi esitatud ja see vajab vähem seletamist. Traditsioonilises metodismis jagatakse armulauda leiva ja veini kujul (vahel kasutatakse mahla) ja seda tehakse Kristuse ohvrisurma mälestuseks. Kui võtame vastu elemente, siis meenutame Kristuse sõnu viimsel õhtusöömaajal ja tema korraldust teha seda edaspidi tema mälestuseks. Me mõistame armulauda osadusena Kristuse ja kaaskristlastega. Ometi ei piirdu armulaud üksnes mälestamisega, vaid on üks armuvahend, mille kaudu me „saame tundma ja armastama Jumalat täielikult Püha Vaimu väe läbi“.
Traditsioonilised metodisti teoloogid William J. Abraham ja David F. Watson võrdlevad arusaamu Kristuse kohalolust armulauas metodismi, katoliikluse ja õigeusu vaatenurgast:
Nii rooma-katoliiklus kui õigeusk usub, et leib ja vein muutuvad tõeliseks Kristuse ihuks ja vereks … elemendid võivad küll maitsta ja välja näha tavalised, kuid on tegelikult Kristuse ihu ja veri … Wesleylik arusaam on sellest erinev. Me usume Kristuse reaalset kohalolu, kuid leiva ja veini olemus ei muutu … See on meie vaimulik rohi, mille läbi Kristus töötab meie südametes, parandades meid kõigest, mis lahutab meid Jumalast … see on töö, mida teeb Jumal meis, mitte see, mida teeme meie ise.
Abraham ja Watson rõhutavad arusaama, et Kristuse kohalolu on „vaimulikku laadi“.
Wesley ise uskus, et Kristuse enda tõeline kohalolek on usklikele kättesaadav armulauas. Ta ei olnud huvitatud sellest, et määratleda, kuidas Kristus kohal on, kuid see on „eluline, elu andev ja ümberkujundav“ armuvahend. Ta pidas seda kohalolekut pühaks müsteeriumiks, „Püha Vaimu sündmuseks“. Kindlasti ei ole see „füüsiline“ kohalolek, mis hõlmaks leiva või veini muundumist.
See artikkel ei käsitle piiratud mahu tõttu põhjusi, miks metodismis, vastupidi mitmetele teistele uskkondadele, praktiseeritakse kõigile avatud armulauda. Lühidalt öeldes valitseb metodismis arusaam, et armulaud on mõeldud kõigile usklikele, mitte üksnes oma koguduse liikmetele.
Loodetavasti on lugejale abi sellest lühikesest ülevaatest traditsioonilise metodismi õpetusest sakramentide kohta. Olen valmis vastama lisaküsimustele e-posti teel: douglas.childress@emkts.ee
