Ma näen päeva, ma näen ööd.
Näen, kuidas aasta aasta järel möödub.
Kuid ikka mingi igatsus mu sees.
Kas looduse sooja hingust
või ehk lillelõhna,
kevadtaimede eritaolist kimpu?
Või hoopis sügisvihma,
mis varjab pisarad?
Ma igatsen suvevalgust
ja igatsen talve hubasust
Siis kuulen sosinat: sinu sees on Armastus!
Jumala pandud Armastus sinu olemuses.
See Armastus, mis katab kõik,
mis täidab tühjuse su sees.
Sulen silmad, alistun ja põlvedele langen.
Pisaratevool kui vihmasadu.
Ma tundsin puudutust.
Ma tundsin hoolt ja armastust.
Öeldes Talle: anna andeks,
Ta täitis tühjuse mu sees.
Ma näen päeva, ma näen ööd.
Näen, kuidas aasta aasta järel möödub.
Ainult Armastus, mis Jumal meile annab,
saab täita seda tühjust meie sees.
