Üks tuntud kujund või süžee läänemaailma kultuuriruumis on Michelangelo maal, kus Jumal ja Aadam sirutavad oma käed teineteise poole ja nende sõrmeotsad peaaegu puudutavad üksteist. See Aadama loomist kujutav fresko tabab väga hästi ära inimkonna vaimse soovi puudutada Jumalat või jumalikku, samas tõdedes, et Jumala ja inimese vahele jääb ikkagi teatud distants. Huvitav on fakt, et sellel maalil on Jumal päriselt see, kes sirutub jõulisemalt inimese poole. Ta justkui pingutab rohkem, et jõuda inimeseni, ja selles kujundis peitub väga sügav teoloogiline tõde: ilma Jumala sirutuseta pattulangenud inimese/inimkonna poole ei oleks meil mingit lootustki suhtele Jumalaga.
Jumal on sirutunud meie poole mitmel erineval viisil. Me näeme seda eriti hästi läbi ristiusu kolme kõige tähtsama püha. Jõuludel tähistame Kristuse sündimist siia maailma, Jumala inkarnatsiooni, lihakssaamist. Ingel kuulutas, et sündivat Jumala Poega hakatakse nimetama Immaanueliks, mis tähendab tõlkes „Jumal on meiega“ (Mt 1:23). Jumal ise sirutub meie poole läbi oma tuleku siia maailma, muutudes meie sarnaseks. Ülestõusmispühal tähistame Kristuse lunastustöö lõpuleviimist ja võitu surma üle. Apostel Paulus ütleb, et Kristus suri „… meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast“ (Rm 4:25). Nelipühapäeval tähistame Püha Vaimu väljavalamist. Kristus oli andnud tõotuse, et tuleb Tõe Vaim, kes saab olema kristlastele Lohutajaks, „… kes jääb teie juurde ja on teie sees“ (Jh.14:17). „Meiega,“ „meie pärast,“ „meie sees“ – kõik need Pühakirja fraasid näitavad, et Jumal tegi seda kõike meie jaoks. See on Jumala sirutus meie poole, Tema püüd jõuda pattulangenud inimeseni, kes vajab hädasti Tema armu.
Aga kuidas Jumala puudutus inimese elus päriselt välja näeb? Jumal puudutab meid läbi armuvahendite, eeskätt sakramentide kaudu. Läbi ristimise pestakse meie patt ära ja meid liidetakse Jumala rahvaga ning me saame igavese elu kaasosalisteks. Läbi armulaua aga saame osa Kristusest, Tema pühast ligiolust ja saame vaimselt kinnitatud, et seista vastu hingevaenlase tööle meie elus. Need hetked on erilised Jumala puudutused kristlase elus ja meil jääb vaid teha omalt poolt palju väiksem jõupingutus, võtta need armuvahendid vastu ja läbi selle kogeda Jumala puudutust.
