Veebilehekülg Center for the Study of Global Christianity ütleb, et 2020. aasta seisuga oli maailmas kuni 45 000 erineva nimetusega kristlikku kirikut, kogudust ja osaduskonda. Suurima nende hulgast moodustavad katoliiklased (pisut üle 50%), siis protestandid (ligi 37%) ja õigeusklikud (u 12%).
Väiksemad kogudused ja osaduskonnad hõlmavad koguarvust u 1,3%. On mõistetav, et nii suure hulga nimetuste juures leiab ka erineva õpetusliku rõhuasetuse ja sellest tuleneva struktuuriga jumalateenistusi, aga ka keelekasutust jumalateenistustel. Antud infole tuginedes ei saa siis rääkida „ühest ja ainsast õigest“ jumalateenistuse vormist, vaid siingi sõltub palju Piibli tekstide tõlgendusest, kiriku(te) ajaloolisest traditsioonist, sajandite jooksul tekkinud liikumiste põhjustest ja lähtekohtadest ja paljust muust. Metodistlikul jumalateenistusel maailmas on samuti erinevaid väljendusi, erinevusi jumalateenistuste korralduses leiab ka Eesti kogudustes.
Milline nägi aga jumalateenistus välja metodismi algperioodil, kui on teada, et Wesley ise ei lahkunud kunagi anglikaani kirikust, sest tal ei olnud mingitki kavatsust rajada uut kirikut? Wesley evangeeliumikuulutuse muutev mõju ühiskonnas viis siiski tahtmatult sündinud äratusliikumise järkjärgulise eraldumiseni emakirikust. Tõenäoliselt aitas viimasele kaasa ka päästetute organiseerimine seltsidesse (societies) ja väiksematesse klassidesse (classes), mis kohtusid kord nädalas, et üksteist toetada ja julgustada, seega üsna sarnaselt algkogudusega. Samal ajal nõudis Wesley, et metodistid osaleksid lisaks neile kogunemistele regulaarselt ka kohaliku (anglikaani) kiriku jumalateenistustel. (https://www.methodist.org.uk/) Kuid üha enamate seltside tekkimine ja (kõrg)kiriklikule jumalateenistusele omaste elementide sissetoomine kinnistas iseseisva kiriku ja struktureeritud jumalateenistuse sündi. Oma koha selles leidis ka sõnateenistus e jutlus. Niisiis kujundasid Wesley-aegset jumalateenistust Jumala kummardamine (worship), ülistuslaulud (hümnid), palved ja liturgia.
Esimese sajandi kristlaste kokkutulekute kohta saab kõige enam informatsiooni Luukaselt Apostlite tegude raamatus ja Pauluselt tema kirjades kogudustele. Luukas on näiteks kirjutanud sellest, kuidas pärast Jeesuse ülesvõtmist vajasid kristlaste kokkutulekud üsna pea minimaalsetki organiseerimist, sest haldamist vajavate valdkondade eest seati vastutama diakonid, hiljem juba vanemad ja teised töötegijad (vt Ap 6:1–6, 14:23, 15:22, 16:4; Tt 1:5 jt). Pauluselt võib lugeda lähemalt ka jumalateenistusel toimunust (Pauluse väljenduses „kokkutulemised Jumala koguduses“), eriti tema hilisemate kirjade põhjal, kus on näha juba niisuguseid korrastatud kokkutulemisi, mida võiks nimetada jumalateenistuseks traditsioonilises mõttes. Näiteks Kolossa koguduses: „Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale!“ (Kl 3:16; vt ka 1Tm 2:8; 1Kr 14:26 jpt). Esialgu koguneti templis ja sünagoogides, peamiselt aga kodudes, kus jagati Jumalaga kogetut, tuletati meelde Jeesuse õpetusi ja juhendati vastpöördunuid, murti leiba Päästja lunastusteo mälestuseks ja lauldi ning kiideti Issandat (Ap 2:42–47, 5:42; 1Kr 16:19; Fm 1:2 jt).
Niisiis annab Piibel piisavalt informatsiooni selle kohta, kuidas Jumala rahvas on jumalateenistusi pidanud. Iisraelil olid selleks omad korraldused mitmesuguste rituaalide näol, kristlastel algkoguduse ajal omad korraldused. Sama võib öelda ka kokkutulemiste paikade kohta. Neist erinevusest hoolimata oli aga Jumala kummardamise/jumalateenistuse lähtekoht sama: Issanda kõrgeks tõstmine ja austamine, tänamine ja kiituse toomine, palved jm. Mis aga silma hakkab, on rõhu asetamine jumalakummardaja positsioonile Jumala ees ehk milline see on või olema peaks. Nimelt rõhutatakse kõikjal Jumala pühadust, kes kutsub ka oma rahvast püha olema: „Räägi kogu Iisraeli laste kogudusega ja ütle neile: „Olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal, olen püha!““ (3Ms 9:12; vt ka 1Pt 1:16). Sest kuigi Jumal on alati olnud oma rahva keskel lähedalolevana, ei kahanda see mingilgi viisil Tema pühaks olemist kõrguses. Tähendab, ka inimese hoiak oma Jumalat kummardades/teenides ei saa olla teistsugune. Piibli tekstidest tuleb niisugune nõue väga hästi esile, kui pöörata tähelepanu kasvõi lugematutele üleskutsetele ja manitsustele VT prohvetitelt ja UT autoritelt.
Rooma kirjas (12:2) sõnastab Paulus jumalateenistuse olemuse ehk kõige täpsemalt, kui ta manitseb kogudust andma oma ihud elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks. See oleks mõistlik (kr ka: vaimulik) jumalateenistus. W. Baueri leksikon ütleb, et kreeka filosoofid kasutasid sõna „mõistlik“ siis, kui nad tahtsid viidata millelegi, mis on hoolikalt läbi mõeldud. Paulust kinnitavalt leiab sama sõnakasutuse ka Peetruselt: „Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku (kr ka: mõistlikku) selget (võltsimatut) piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole“ (1Pt 2:2). Jumalateenistuse e Jumala teenistuses olemise all peetakse siis eelkõige silmas selle sisu kvaliteeti, mida väljendab nii kreeka kui ladinakeelne sõna lateria/latria, pannes rõhu sisemisele jumalateenistuse vormile väliste tseremooniate ees. Jeesus ütles kord: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel“ (Mt 15:8; vt Js 23:19). Ja sama tuletab kogudusele meelde ka Jaakobus: „Kui keegi arvab end Jumalat teenivat /…/ siis ta petab oma südant. Selline jumalateenistus (kr ka: usukommete täitmine) on tühine“ (Jk 1:26, 27). Niisiis on sisemine ja väline jumalateenistus tihedalt seotud. Väline on ilma sisuta tühine, kuid samas vajab sisu ka korrastatud vormi.
Ja lõpetuseks John Wesleyt refereerides: Jumalateenistus toob meid Jumala kohalolusse, kus me leiame niisuguse läheduse Temaga, mida ei ole võimalik kirjeldada. Me näeme teda näost näkku … Samas on kogu kristlase elu – suhted, kutsumus, teenistus jpm – otsekui jumalateenistus, mis väljendub ta sõnades ja tegudes sarnaselt Kristusega. (The Works of the Rev. John Wesley. vol 1.)
