Kas keegi saab olla kristlane ilma kogudusse kuulumata? Kas kristlane saab eksisteerida ilma kirikuta?
Samamoodi võiks küsida, kuivõrd saab ketilüli toimida ketist lahus.
Isiklik usk Jumalasse ning personaalne suhe Temaga on ülimalt oluline. Samas väljendub mitmetes võrdpiltides see, kuidas Uus Testament näeb usklikku lahutamatu osana suuremast kogukonnast. Usklikkonda nähakse kividena, mis ehituvad üles üheks ühiseks Jumala templiks. Kristlasi nähakse ühe Kristuse Ihuna: igaüht üksikult oma eriliste andidega erinevates rollides, kuid kõiki üheskoos üht tervikut moodustamas. Kirikut kirjeldatakse kui Jumala rahvast, Tema perekonda.
Usklik ja kogudus kuuluvad lahutamatult kokku. Kogudus koosnebki ju kristlastest.
Kui meid ristitakse, liidetakse meid Kristuse Ihu osaks. Sedasi saame osaks Kristuse üleilmsest läbi aegade ulatuvast kogudusest, aga ka kohaliku koguduse liikmeks. Seetõttu olen ise püüdnud praktiseerida seda, et uued liikmed ristitaks koguduse keskel (nt pühapäevasel jumalateenistusel) või kui ristimine toimub vabas looduses, siis oleks kohal koguduse esindajad. See annab ristitavale selgema tundmise, et ta saab osaks kogukonnast ja kogudus omakorda võtab uue liikme oma hoole alla.
Mis on iga kristlase roll koguduses? Mis on koguduse roll kristlase elu kujundamisel?
„Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses.“ (Ef 4:16)
Nagu sellest Pauluse tekstist näha võib, on kristlase ja koguduse roll ning mõju põimunud ja vastastikune. Pastoril on küll vastutav roll koguduse vaimuliku elu korraldamisel, kuid on ekslik näha vaimulikku kui teenuse osutajat ning kogudust kui teenuse tarbijat.
Kelle vastutus on kristlase vaimulik kasv?
Ühest küljest on see selgelt iga kristlase isiklik vastutus, sest lõpuks peab meist igaüks ise Issanda ees seisma ning Talle aru andma. Samas on meid pandud ka oma „venna hoidjaks“. Ma näen seda tasakaalu nii nagu lapse kasvamist ja arengut. Kui inimene on värskelt usule tulnud, kannab kogudus ning pastor suuremat vastutust „beebikristlase“ eest. Ajapikku inimese enda vastutus kasvab, kuni mingil hetkel võiks ta ise olla omakorda valmis kellegi teise eest hoolt võtma. Aga vastastikune toetav roll jääb alati. Pole ühtegi kristlast, kes teiste tuge ei vajaks. See vastastikune üksteise toetamine väljendub tõotustes, mis antakse uue liikme kogudusse õnnistamisel. Kogudusse vastu võetav isik tõotab muu hulgas olla ustav Eesti Metodisti Kirikule ja toetada teda oma palvete ja kohalolekuga, oma annete, tunnistuse, finantside ja teenimisega. Sealsamas pöördub pastor koguduse poole: „Teie hoolde ja armastusse ma soovitan selle isiku, kelle me võtsime täna vastu selle koguduse liikmeks. Tehke kõik, mis on teie võimuses, et suurendada tema usku, kinnitada tema lootust ja teha täiuslikuks tema armastust.“
See on üks põhjus, miks John Wesley omal ajal väikerühmade tööle nii suurt rõhku pani. Suures koguduses, suures seltskonnas vastutus hajub. Väiksemas rühmas tajutakse selgemini ning isiklikumalt vastutust ja hoolt üksteise eest.
Seega on asju, mida vaimuliku kasvu mõttes ei saa keegi teine inimese eest teha. Koguduse ja pastori roll on pakkuda keskkonda, kus vaimulik kasv saab toimuda. Selle tarvis peame jumalateenistusi ja piiblitunde, jagame armulauasakramenti, korraldame väikegrupitööd, pakume inimestele hingehoidu, pihtimise võimalust jne.
Paulus räägib oma kirjas erinevatest Jumala antud andidest oma kogudusele.
„Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks.“ (1Kr 12:7)
„Kuidas siis nüüd, vennad? Kui te tulete kokku, siis on igaühel midagi: on laulu, on õpetust, on ilmutust, on keelterääkimist, on nende tõlgendamist – see kõik toimugu ülesehitamiseks.“ (1Kr 14:26)
Kui te kokku tulete, siis on igaühel midagi! Väiksemas koguduses saab seda rohkem rakendada ja jumalateenistusel saab igaüks millegagi kaasa aidata. Suures koguduses on keerulisem kõiki liikmeid ühe jumalateenistuse sees kaasata. Pigem võiks see olla printsiip, kus iga koguduse liige saab talle antud ande kusagil rakendada. Nii elu kui ka minu enda kogemus näitab, et praktiline kaasateenimine koguduse tegemistes võib anda olulise tõuke isiklikuks vaimulikuks kasvuks. Seeläbi paljundame „talente“, mida Jumal on meile andnud.
Kogudus on armastuse kool
Üks oluline sõnum, mille Jeesus andis oma jüngritele nende viimasel koosolemisel, oli armastuse käsk: „Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist.“ (Jh 13:34) Koguduses õpime üksteise armastamist. Kas üksi olles on võimalik armastada, olla armastav? Armastus vajab alati objekti, keda armastada. Mõnikord tundub palju lihtsam armastada, tunda kaasa kannatavale või nälgivale lapsele mõnes kauges kriisipiirkonnas, kui hoolida kellestki, kes on igapäevaselt meie kõrval. On üks armastuse definitsioon, mida pean heaks: armastus tähendab muutumatut, murdumatut heasoovlikkust teise inimese suhtes.
Koguduses, selles armastuse koolis, õpime üksteist armastama üksteise vigadele ning veidrustele vaatamata, õpime üksteisele andestama. Aitame üksteist, nii nagu kogudusse astudes tõotasime, et teha täiuslikuks üksteise armastus.
