Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

21. sajandi misjonitöö uus pale

Paljud teadlased räägivad sellest, et läänemaailma (sh Euroopat) ei saa enam ei üldise eetika ega maailmavaate järgi pidada kristlikuks. Riik ei toimi enam kristliku kiriku kaitsjana nagu vanas Euroopas ning kristlusel puudub silmnähtav eelis või autoriteet teiste religioonide suhtes. Kui muiste nägi kristlik lääs kristluses oma kultuurikeset, siis nüüd on liikunud see ühiskonna ja kultuuri „äärealadele“.

Sajandi eest (1910) jagati Maailma Misjonitöö Konverentsil Edinburgh’is maailm kahte sfääri: kristlik ja mittekristlik. Selle läbi kogeti, et „siin“, kus meie elame, on kultuur vormitud evangeeliumi poolt ja meie kõik enam-vähem kristlased; ja „seal“ on kultuurid pigem mittekristlikud. Säärane mõtteviis, et „siin“ tegeletakse teenimistööga ja „seal“ misjonitööga, pole mingiski mõttes enam adekvaatne, vaid on vaat et pahupidine! Kui uurida kiriku kasvu, siis põhjapoolkeral on see jõudsalt kahanemas ja kasvamas hoopis lõunapoolkeral.

Aga veel märkimisväärsem on globaliseerumise ning tehnoloogiaküllastuse, informatsiooni ja mingil määral ka usulise transformatsiooni (elumuutuse) levimine, mis on määratletud mitte geograafiliste või poliitiliste piiridega, vaid pigem teadlike suhete arendamisega. Seda nii internetikasutuses kui ka tänu immigratsioonile meid ümbritsevates piirkondades.

Tõsi, misjoniteaduses on suur geograafiline ala, mida nimetatakse 10/40 aknaks või „vastupanu-vööks“ ning mille alla kuulub suurem osa evangeliseerimata rahvaid (10 ja 40 viitavad laiuskraadidele maailmakaardil). Sinna kuuluvad ka riigid, milles kristlaste tagakiusamine on kõige intensiivsem. Aga kui siiamaani on see aken olnud kinni kirikule ja ainult üksikud vaprad misjonärid on sinna füüsiliselt kuulutama jõudnud, siis nüüd on see kõigi pärusmaa!

Olen suhelnud ühe 10/40 aknast pärit inimesega, kes ise elab Põhja-Euroopas ja on saanud kristlaseks. Püüan teda usuteel igati julgustada. Hiljuti on tema ema samuti Kristuse vastu võtnud; ema jüngerlus toimub eranditult läbi interneti ja telefoni ja on mõjutatud tütre usulisest kasvust vabas riigis. See on vaid üks miljonitest näidetest, kus geograafia ei mängi enam suurt rolli ja minul kui läänemaailma linnavurlel on ühtäkki võimalik mõjutada ühe kõige suletuma riigi kristluse kasvu – ja kui säärane võimalus – kas siis mitte ka kohustus?

Selline uus misjonitöö ei puuduta mitte ainult kolimisalteid vapraid, vaid igat inimest. Teadlikult arendatud suhted nii sotsiaalmeedias kui ka immigrantidega võivad avada meile väga kaugeid uksi. Nüüd, enam kui kunagi varem kehtivad John Wesley kuulsad sõnad: „Maailm on minu kihelkond.“

Mis on kristlik Misjon

(c)Ullas Tankler

Mis on kristlik misjon?

Kristlus on misjoniliikumine. Igas evangeeliumis ja Apostlite tegude raamatus läkitab Jeesus pärast surnuist ülestõusmist oma järgijaid, et nad oleksid Tema tunnistajad. Kuid mida misjonäriks olemine täpsemalt tähendab? Üks mitu aastat võõrsil teeninud eesti misjonär on väljendanud kurbust selle üle, et temasse suhtuti kui kangelasse. Kas misjonäriks olemine seda tähendabki? Ma ei usu, et Jeesuse kavatsuse kohaselt oleks misjon tegevusvaldkond, mis on määratud erilistele kangelastele või hästi valitud professionaalidele. Ma ei usu ka, et misjonäriks olemine erineb väga palju lihtsalt Jeesuse järgijaks olemisest.

Loe edasi

Venna Eddie Fox’i mälestuseks

Olav Parnamets ja Eddie Fox istumas kiriku pingil

28. juulil 2021 lahkus igavikku EMK kauaaegne sõber Eddie Fox. 3.-5. septembril Tallinnas toimunud EMK Aastakonverentsil alustas Olav Pärnamets Eddie Foxi mälestuskõnet, kuid lõpetada ta seda ei saanud, sest kantslis olles tabas teda insult. Olavi nõusolekul trükkis tema abikaasa Urve käsikirjalise kõne ära, et pooleli jäänud kõne saaks lõpuni jutustatud.

See on lugu sellest, kuidas Jumal oma lapsi üksteise õnnistuseks kasutab.

Loe edasi

In Memoriam – Laas Helde

Laas Helde foto

LAAS HELDE 3. nov 1921–2. aug 2009

Tänavu novembris oleks EMK Pärnu koguduse pastor Laas Helde saanud 100-aas­taseks. Temast on jäänud paljudele eriline mälestus kui vitaalsest, hoolitsevast ja isalikust pastorist. Laas Helde teenis pastorina EMK Pärnu metodisti kogudust kuusteist aastat.

6. novembril tähistas Pärnu Agape kogudus pastor Helde sünniaastapäeva  mälestusjumalateenistusega. Aastapäeval esitatud Toomas Pajusoo ettekannet Laas Helde elu ja teenimise kohta saad lugeda EMK kodulehelt www.metodistikirik.ee

20 aastat Sakussaare kogudust: kuidas Jumal loob kogudusi

Sakussaare koguduse jumalateenistus. Kitarri mängib Andres Jäätmaa.

26. oktoobril 2021. aastal tähistas Sakussaare kogudus oma 20. aastapäeva. Neil tähtpäevadel on hea tagasi vaadata, sest tagasivaatavas perspektiivis asetuvad olnud sündmused omale kohale ja saavad rõhuasetuse, mis toovad eredalt esile Jumala imelise tegevuse nii inimeste elus kui Tema plaanide elluviimisel. Anne Saluraid vestles Sakussaare koguduse loomisest Hans ja Sirly Lahiga.

Loe edasi

Misjon Etioopias

Etioopia lapsed vett tassimas

Eesti kristlik organisatsioon MTÜ Damota on tegutsenud aastast 2010, et aidata Etioopia lastel saada ligipääsu haridusele. Ka mitmed metodistid ja EMK kogudused on osalenud Etioopia misjonireisidel ning panustanud sellesse töösse palvete, annetuste, vastsündinutele mütside kudumise ja muu abiga. Uurisime organisatsiooni juhilt, millised tegevused on organisatsioonis käimas praegu ja mis on plaanis.

Novembris pakime taas kord kohvreid, et lennata Etioopia pealinna Addis Abebasse ja sealt edasi Soddosse. Läheme viiekesi.

Loe edasi

Supi- ja leivamisjon

Eesti Toidupanga esindajad koos Võru Toidupanga töötajatega. Foto autor Aigar Nagel

Jumalal on paiku, kus Ta tahab eriliselt oma armu, hoolimist ja au ilmutada. Sellele viitab meie koguduse omaaegne noortepastor oma meenutustes pikast ja olulisest teenimistööst, mis omakorda sai seemnekülviks lastekeskuse „Tähetorn“ tegevusele – sellest saime lugeda ajakirja Koduteel kevadisest numbrist (nr 140).

Robert Nermani raamatust „Kopli” (2002, lk 383) saab lugeda, et Koplis tegutsev Petlemma (mis heebrea keeles tähendab „leivapada”) metodisti kogudus rajas 1937. aastal palvela kõrvale suure supiköögi, et võimaldada kõige vaesematele elanikele saada vähemalt korragi päevas korralikku sööki.

Loe edasi

Misjonärina hantide ja neenetsite juures

Tsummi küla naised lastega

Olin põnevil, kui mulle pakuti 2005. aastal võimalust minna misjonireisile Jamali Neenetsisse põdrakasvatajate juurde tundrasse, kus elavad meie sugulasrahvad handid. Ma ei teadnud neist midagi ega kujutanud ette, kus ja kuidas nad elavad. See oli teekond tundmatusse ja füüsiliselt raske reis. Eesmärk: põdrakasvatajatega kontakti loomine. Handi rahvus on oma olemuselt väga kinnine ja võõraid nad ei usalda. Üksnes oma elu ja suhtumisega võid sa võita nende usalduse. Saime teejuhtideks ühe vanema handi abielupaari, kes olid sillaks meie ja põdrakasvatajate vahel. Sellest reisist kasvas välja sõprussuhe, mis kestab tänaseni ja minu süda jäi tundrasse. Sellest ajast peale olen veetnud kõik oma puhkused Jamalis.

Loe edasi

Kogukonnamisjon

Lääne Virumaal, kaunite Viitna metsade vahel elab mees, kes Jeesuse antud läkitust ellu viib – Hans Lahi, Sakussaare koguduse pastor. Teda nähakse toimetamas Viitna järvel ja nagu Virumaa Teataja ajakirjanik kirjutab: „Hans Lahil on missioon. Enne oli nii, et ta käis vees, vahel kaks korda päevas. Aga sügisel märkas ta, et temaga koos on ilusasse haigusesse nakatunud mitu inimest. Ei, Hans pole seda kellelegi peale surunud. See pole tema viis. Kui mees nägi, et järves käib veel inimesi, siis ta otsustas. „Raiun jääaugu“, ütleb Hans Lahi. /…/. Ta tuleb igal hommikul ja alustab võitlus jää ja lumega. Ikka ja jälle. Teistele mõeldes, on vastus. Teisti ei saakski olla mehe puhul, kelle kohustus on olla pastor … . Ta on vaga inimene. Hans Lahi on Viitna järve hea hing. Nii mõeldakse ja öeldakse. Teda teatakse, tema tegevused on nähtavad. “ (Anu Viita-Neuhaus, 16.01.2021).

Loe edasi

Misjon Leedus

Andrus ja Jelena Kask

Misjon on evangeeliumi kuulutamine Püha Vaimu väes, vastavalt praktilistele vajadustele. Siin on võtmeküsimus: Mida ma kuulutan, kellele ma kuulutan ja kuidas minu sõnum ja tegevus aitab kohalikke kristlasi? Misjon on siis kuulutus Jeesusest, kes tuleb inimese ellu, et inimesed saaksid päästetud ning õpiksid elama seda elu, mille Jumal neile annab. Koguduses on misjonitöö ülioluline valdkond. Misjon ei ole uks kogudusse, vaid uks Jumala juurde. Misjon ei ole kutse pühapäevasele teenistusele, vaid Jeesuse kutse järgida Teda.

Kuidas me siis kaasa aitame? Kas me oleme alati ühes vaimus ja ühel meelel? Osad inimesed on üles kasvanud piirkonnas, kus elavad valdavalt katoliiklased, teised jälle protestantlikus piirkonnas. Osad käivad traditsionaalsetemas kogudustes, osad kas n-ö karismaatilisemas või evangeelsetes. Kui oleme kas ühest või teisest kogudusest, me kuulutame Kristust. Kas me räägime ühte või teist keelt, me kuulutame Kristust. Kuidas me seda üheskoos teeme?

Minu esimene kogemus 2012. aastal Leedus oli: Hurraa, meil on misjonipõld! Hooga pihta, ja kuulutama, organiseerima, abistama. Ma alustasin vene keeles, kuna ma leedu keelt ei osanud. Kolmandal aastal alustasin jutlustamist leedu keeles. Registreerisime pealinnas Vilniuses koguduse ja avasime pangaarve. Õppisime ise katma oma kulud ning uskusime, et Jumal aitab. Saime abikaasaga südamesse alustada tööd perekondadega, Jumal kinkis meile 12 perekonda, ning me alustasime laste muusikagruppi, mis oli meile evangeelseks põlluks.

Paralleelselt entusiasmiga oli palju küsimusi, kahtlusi, väljakutseid. Suurimaks väljakutseks on olnud mitte ainult kultuuri ja keele mõistmine, vaid enda sobitamine kohalikku konteksti isiksusena, välismaalasena, pastorina. Valdav osa kohalikke inimesi oli harjunud, et preester tuleb pühapäeviti, viib läbi liturgia, ja ülejäänud aja naeratab, maksab arved, leiab raha fondidest, hoolitseb, et põrandad oleks pestud ja järgmine oikumeeniline teenistus toimuks kindlasti just meie kohalikus koguduses. Pühapäev osutus tõesti kõige tähtsamaks päevaks ja eriline osakaal oli preestrikuuel ja ülestõstetud kätel õnnistussõnade ajal.

Kord ütlesin, et meil on selline olukord, palvetame. Aga oli kolmapäev. Mulle öeldi: „Me palusime ju Meie Isa palve pühapäeval. Mida sa veel tahad?“ Tegelikult ma tahan, et me kasvaksime usus ja rakendaksime usku ka argipäevadel. Kord jälle oli pärast pühapäevast teenistust kohvilaud ning juhatuse esimees ütles lauas istujaid korrale kutsudes, et see, mis oli kirikusaalis, jäi sinna, teisel korrusel me enam Jumalast ei räägi. Katoliiklikul maal on kirikuhoone tõesti oluline osa Jumalaga kohtumisel ja pühade talituste läbiviimisel. Kord oli keegi välismisjonäridest jalale liiga teinud ning ma otsustasin, et teeme piiblitunni hotellis, kuna inimene ei saanud liikuda. Aga see tõi suure vastukaja: hotell ei ole sakraalhoone ja see on häbiks, kui me Piiblit uurime hotellis. Isiksusena ja välismaalasena saab nendest asjadest üle, aga kas kohalikud jõuavad niikaugele, et Jumalat võib erinevatel aegadel ning mitmes paigas teenida?

Ajapikku hakkavad paljud aru saama, et jumalateenistusel ei ole rõhk preestril, vaid Jumalal. Piibel ei ole ainult vaimulike püha raamat, vaid seal on igale inimesele kasulikku. Mõned saavad aru, et just see Sõna on eluliselt tähtis. Kui palju see võtab aega, et kõik jõuavad ka selles üksmeelele ning ajavad edaspidi ühte asja? Kannatlikkust on alati vaja. Parem on olla alati tänulik ja jätkata ustavalt alustatut. Jumal korraldab kõik hästi.

Aastal 2017 toimus muutus, kuna mitmed vaimulikud ja võtme-töötegijad lahkusid. Kümne inimese koormus langes neljale inimesele. Viies linnas teenimine ei ole kerge ülesanne. Kuidas ära tunda, mis on olulisim? Usu puudust meil pole kunagi olnud. Aga kuidas käia usaldades, et me teeme õiget asja õiges kohas ja õigel ajal? Jumal andis kõik – aja, vahendid, inimesed.

Alates 2020 algusest toimusid piiblitunnid ning jumalateenistused interneti kaudu. Mitmetele inimestele viisin jutluse paberkandjal igal nädalal postkasti. Kuna inimesed olid peamiselt koduses, on olnud hea aeg kodukülastusteks. Olen teinud ka mõned nn digikülastused neile, kellel on olnud arvutivõimalus.

Aja jooksul olen kohaliku keele selgeks saanud ning hakanud mõistma seda, mida saab mõista ainult kohalik. Igas piirkonnas on midagi, mida ei ole teises, ja kasuks tuleb, kui oskan sellega arvestada. Mitmel korral juhtus, et mulle öeldi, Nii me tee, nii me ei räägi! Preester ei tohi küttepuid kanda, isegi siis, kui ta teeb kodukülastust! Preester ei tohi labidat kätte võtta! Aga pastor võib! Minul on vaja kannatlikkust selgitada, miks tuleb üht- või teistmoodi käituda, ja kuidas see suhestub kristlaseks olemisega. Kultuuri ja keelt ning käitumisnorme ei mõõda tunnetega, vaid praktilise kasulikkusega või toimimisega igapäevase usuelus. Nii kohalikel kui minul on olnud suur väljakutse teineteise mõistmisel. Kuid palve ja igaühe isiklik pühendumine on aidanud ületada konkurentsitunde katoliiklaste-protestantide vahel, preestri-pastori vahel, traditsioonide-jätkusuutlikkuse vahel, heaolu-eneseohverduse vahel.

Misjon on Jumala töö inimeste sees ja inimeste kaudu. See nõuab palvet ning pühendumist. See nõuab usku ja usaldust. See kinnitab ja karastab. See toob tänu. Ma teadsin Leetu minnes, et Jumal avab ja sulgeb, varustab ning kaitseb. Olen kuulutanud, õpetanud, ehitanud, olnud raamatupidaja ja kojamees, et igati hoida kindlat joont. Minu arusaam on alati olnud, et lisaks palvetele ja kuulutamisele on tähtis Sõna õpetada. Jumala Sõna on väärtuslik ja eluline.

Hugo Oengo ütles kord: Kas teeme trikke, et inimesed tuleksid? Väärtusliku annab ainult Jumal. Tänu Jumalale, et mitmed inimesed, kes kunagi ei lugenud Piiblit, täna loevad, kes ei palvetanud kodus, täna palvetaavad, kes ei osalenud koguduse elus, mõistavad iga liikme panuse olulisust.

Misjon Jakuutias

Olen pärit Jakuutia polaaralalt. Rahvusliku kuuluvuse järgi olen evenk. Olen 51-aastane, abielus ja meie peres on 7 last.

Minu abikaasa võttis Kristuse oma ellu vastu meie kodukülas 1992. aastal. Mina pöördusin 1994 nelipühi kiriku töö tulemusena. Minust sai kohe aktiivne töötegija ning 1995. aastal pühitseti mind oma kiriku misjonäriks. Sellest alates hakkasin vabal ajal külades ringi sõitma ja evangeliseerima. 1997. aastal lõpetasin vaimulike kursuse ja mind pühitseti pastoriks.

Loe edasi

Läkitus, mis muudab elu

Misjonär Mary Kuronzwi

Ühinenud Metodisti Kiriku maailma misjoniteenistus (General Board of Global Ministries, tuntud ka lühendina GBGM) on aktiivne mitmel rindel ja seotud paljude projektidega. Nende seas on humanitaar- ja katastroofiabi, hariduse edendamine, kirikute teenimistöö mitmekülgne toetamine ja palju muud. Ennekõike aga on see misjonäre väljasaatev ühing – seejuures rõhutatult misjonäride läkitamine kõikjalt maailmast kõikjale maailma (ingliskeelne moto kõlab „From Everywhere to Everywhere“).

Loe edasi
1 3 4 5 6 7 31
Mine asukohta Üles